Konverentsiturism Dubrovnikus

Igal aastal septemberi lõpus toimub Dubrovniku vanalinnas konverents "The Best in Heritage", mis toob üle maailma kokku muuseumid ja muinsuskaitseorganisatsioonid, kes on eelmisel aastal saanud märkimisväärseid auhindu oma tegevuse eest. Kõik tutvustavad oma innovaatilisi projekte, peetakse ametlikke diskussioone ja vähemametlikke mõttevahetusi.

Tundub, et mõned inimesed on sellel üritusel osalenud päris algusest, mis vist toimus aastal 2002. Samuti jäi mulje, et Euroopas on umbes 15 inimest, kes tiirutavadki mööda sellelaadilisi üritusi. Igatahes nad kallistasid ühtteist palavalt ja rääkisid oma kõnedes, kuidas see on hea paik sõprade kohtamiseks. Jah, nendest 15 inimesest suur osa oli kevadel ka Tallinnas toimunud Euroopa Muuseumide Aastaauhinna jagamisel. Ise ma küll ei tundnud, justkui oleks kohtunud vanade sõpradega. Kuigi jah, eestlasi oli päris palju kohal ja nendega oli ikka tore, ehk sai isegi mõni uus sõprus sõlmitud.

Ettekannete kohta peaks ka ehk midagi ütlema. Need olid valdavalt toredad. Eriti meeldis Austraalia  Centre for Moving Image, kes tutvustas näituseprojekti, mis käsitles videomängusid. Tundus tohutult põnev. Natuke üllatav oli ühe Hiina muuseumi idee müüa muuseumipoes mõne msueaalikujulisi küpsiseid. Sellest olevat muide saanud väga populaarne müügiartikkel Hiina muuseumides.

Aga Dubrovnik ise on muidugi vaatamisväärne linn. Vanalinn mahub ära 2 km pikkuse müüri sisse ja on tõesti igast küljest piiratud. Päevasel ajal on linn puupüsti turiste täis, eriti kui paar kruiisilaeva reidil seisab. Liikuda on raske, kuid õhtusel ja varahommikusel ajal on täitsa mõnus. Ma vist ei ole kunagi olnud kohas, mis mulle ka pärast südaööd ihuüksi läbi linna kõndides nii turvaline tunduks.

 

Tegemist on vägagi kivist linnaga, isegi natuke väsitavalt. Ja põhimõtteliselt üle ühe päeva siin midagi teha ei ole. Linnas on üks peatänav, millelt hargnevad kitsad ja väga kitsad kõrvaltänavad. Linn on täis nö kodumajutusi, restorane ja suveniiripoode. Kohalikke pidi linnamüüride sees väga vähe elama, sest kõik on oma kinnisvara majutusasutustele maha müünud või siis end oma majas kokku tõmmanud ja enamuse sellest välja üürinud. Muidugi vanalinna ümber on ka linn, aga seda me eriti ei näinud, sest konverents ei võimaldanud suuremaid ja pikemaid matku ümberkaudsetele aladele ette võtta. Aga no randa me jõudsime, peesitasime ja ujusime. Kõik lõunapausid kulusid sellele.

Söögi ja restoranide kohta peaks ka midagi veel kirjutama. Sellega on halvasti. Restoranide hinnad suht kallid ja minu hinnangul toidukvaliteet kesine. Ei tundu just eriti ahvatlev maksta sööklakvaliteediga prae eest 17 eurot. Toidupoed on väga pisikesed ja valik nendes üsna kesine. Nö delikatessipoodides jällegi hinnad sellised, et mingit isu ei ole osta ei rakit (viinamarjapuskar), oliiviõli või kappareid. Aga nädalavahetusel kogunevad kohalikud talumehed ja tootjad oma kraami müüma linna keskväljakule ja siis on kaupade hind mõnevõrra normaalsem.

 

Kuigi meie istusime konverentsil ja rääkisime kultuuripärandist, leidub maailmas ilmselt tunduvalt rohkem neid, keda erutaks just samal ajal toimunud Troonide Mängu järjekordse hooaja võtted. Mitte, et mina teaks, mis see on, aga targemad ja kaasaegsemad teadsid.

Väike Eesti ja muud vaatamisväärsused Torontos ja selle lähedal

Olen õieti juba Ameerikast Toronto kaudu koju jõudnud, kuid siiski tunnen, et peaksin mõne mõtte ka Torontost ja eriti sealsetest eestlastest postitama.

Kõik me teame, et Ameerikas ja Kanadas on suurtes linnades piirkonnad, mida nimetatakse Little Italy või Chinatown jne. Need kõik on vaatamisväärsed kohad, kus saab üsna mõistliku hinnaga vastavale rahvusele kohast maitsvat sööki. Itaalia kogukondadele mõeldes tuleb esimesena meelde film "Moonstruck" Cheer'i ja Nicolas Cage'iga peaosades. Üks mu lemmikfilme mingil perioodil. Chinatownist saab tavaliselt odavalt "disainerite" kotte, päikeseprille ja muud edevuskraami. Kui see kraam kõrvale jätta, siis vähemalt Torontos saab hiinlaste juurest ka enamasti märksa värskemat ja odavamat puu- ja köögivilja.

Eestlased on muidugi teistsugused, nemad ei koondu ühte puntrasse elama, vaid tahavad ikka privaatsust ja omaette olemist. Kuigi räägitakse, et 1950. aastatel olla Torontos Humber Valley's olnud suur eestlaste kogukond. Eestlaste seas nimetati kohta Ämbriorg. Aga siis elujärg paranes ja kõik panid plehku parematesse rajoonidesse.

Ei saa küll minna kohta, mis oleks kaardil tähistatud Little Estonia, kuid eestlust ja eestlast on vähemalt viimase 65 aasta jooksul leidnud üle Toronto väga erinavatest kohtadest. Loomulikult on seal olemas Eesti Maja, nagu väga paljudes Eesti kogukondades välismaal. Aga üsnagi erinevalt paljudest teistest linnadest ja riikidest on Torontos veel üks oluline eestluse keskus. See on linna peatänaval Bloor Street'il vägagi südalinnas asuv Tartu College. See on 18-korruseline üliõpilaste ühiselamu, mille keldrikorrusel peitub Toronto (ja Kanada) eestlaste arhiiv, akadeemiliste organisatsioonide ruumid, peetakse akadeemilisi loengud ja plaanitsetakse maja juurdeehitusena Välis-Eesti Muuseumi rajamist. Kõik see on arhitekt Elmar Tampõllu geniaalne äriidee, kus ühiselamu kasumlikkus panustatakse kohalike eestlaste kultuuritegevusse.

Aga see ei ole veel kõik, alates 1940. aastate lõpust, mil sõjajärgsete põgenike teed jõudsid otsaga Torontosse, on seal tegutsenud hulgaliselt eestlaste toiduärisid ja -tööstusi alates pagaritöökodadest ja leivatööstustest kuni vorsti-ja lihakarnideni välja. Vanemad inimesed meenutavad heldimusega Rooneeme peenleiba, Vikingi leivatööstuse kaubamärgiga leibu müüdakse veel tänapäevalgi, kuigi juba u 30 aastat tagasi eestlased selle tööstuse maha müüsid. Tänapäeval hoiavad eestlaste toidutraditsioone elus Hillside Bakery (perekond Männamaa) ja Eesti Maja kohvikus toimetav Ülle Veltmann. Ahh, suu hakkab vett jooksma, kui mõtlen Ülle peekonipirukatele või Hillside'i kohupiimaga sarvesaiadele. Rooneeme vapustavaid lebu pole kahjuks kunagi maitsta saanud.

 

Olgu öeldud, et hetkel on Torontos Tartu Kolledžis avatud näitus, mis räägibki just neist eestlaste peetud toiduäridest. Seal ei ole ainult rukkileib ja verivorstid keskmes, vaid tänapäevasele kulinaarsele mitmekesisusele kohaselt leiab ettevõtliku eestlase ka sushi ja saketööstuste asutajana.

Nojaa, aga keegi ei sõida ju nii kaugele Eestist ainult eestlasi vaatama. Ikka kohalikke imesid tuleb ka katsuda endasse ahmida. Käisin minagi Niagara kose juures ja sõin sealses kõrges tornis asuvas ja ringi tiirutavas restoranis. Koske võib täitsa ilma rahata vaadata, tiirlevas restoranis on söök muidugi üsna kallis.

Head aega Toronto ja sealsed eestlased, selleks korraks. Järgmised lood ilmselt juba üsna pea Dubrovnikust.

Ameerika eestlaste arhiiv

Kui umbes kümmekond aastat tagasi selgus, et varasemalt New Yorgi külje all Lakewoodis asunud Eesti arhiivi materjalid on üle antud Minneapolisse Immigratsiooni Uurimise Ajaloo Keskusesse (Immigration History Research Center), siis tekitas see üksjagu mõistmatust nii Eesti uurijates ja ajaloolastes kui ka päris paljudes Ameerika eestlastes, kelle isiklikud materjalid või nendega seotud organisatsioonide dokumendid olid seetõttu sattunud siia kaugele. Sest Minneapolis on tõesti kaugel. Mitte ainult kilomeetrite mõttes, vaid ka eestluse mõttes. Siin lihtsalt elab väga vähe eestlasi, kuigi 1940. aastate lõpus Saksamaa DP-laagritest sattus neid esialgu ka siia. Enamasti rännati peagi edasi kuhugi, kus eestlasi rohkem. Siinkandis olevad põllumajanduslikud piirkonnad olid küll ahvatlevad 19. sajandi lõpu Skandinaavia põllumeestele, kuid ei peibutanud enam 20. sajandi keskpaiku eestlasi, kes valdavalt ihkasid linnadesse.

No nii, aga siin see arhiiv nüüd on. Ja materjalid on valdavas enamuses täitsa avalikud ja jõudumööda tänu Easti Rahvusarhiivi igal aastal toimuvale paarikuusele missoonile ka enamvähem korrastatud. Kohalikud ahiivitöötajad ju eesti keelt ei oska ja seetõttu neid arhiive korda sättida ei saa. Lakewoodis olid küll eesti keele oskajad, aga kogu töö toimus kord nädalas vabatahtlikuse alusel väga eakate inimeste poolt, mistõttu effektiivsusega just kiidelda ei saanud.

Aga jah, kui tahab Eestist tulla materjalidega tutvuma, tuleb lihtsalt kuskilt leida 2-3000 eurot ja uurimistöö võib alata. Tõesti, umbes nii palju kulub ära selleks, et lunastada lennukipilet, maksta kahe nädala öömaja ja end toitlustada.

Arhiiv ise asub Elmer L Andersoni Raamatukogus, kus on korralik lugemissaal (tõsi, natuke liiga konditsioneeritud, nii et mul pidid kogu aeg kampsun ja sokid ligi olema).

 

Arhiiv on muidugi tohutu ja õnneks on väga paljude nii organisatsiooni- kui isikukogude kohta on juba internetis olemas nimistud, milleni pääseb läbi IHRC kodulehe.

Isikuarhiivid: http://www.ihrc.umn.edu/research/vitrage/all/em/EAU/pers/a/index1.htm
Organisatsioonid: http://www.ihrc.umn.edu/research/vitrage/all/em/EAU/org/a/index1.htm

Õnneks lubatakse uurimise eesmärgil teha fotosid, sest tegelikult ei jõua ju kohapeal 2 nädalaga suurt midagi läbi lugeda. Mina isiklikult tegin ligi 4000 fotot. Jätkuks nüüd ainult jaksu need kodus läbi töötada.

Näitleja Ants Eskola otsib oma naist ja lapsi. Loodan, et leidis...

Näide Nõukogude Eestist tulnud inimese küsitlemise alusel tehtud ülevaatest.

Mis oli mulle kõige huvitavam? Kohati äärmuseni minev marurahvuslus. Välis-eestlaste omavahelised suhted (sealhulgas ka võimuvõitlus), suhtumine Eestisse ja Eesti külastamisse nõuka ajal, kirjavahetus Eestiga ja selle nö edasivahendamine teistele pagulastele.
 
Palju huvitavat materjali ja ka mõtlemapanevat. Olles seni tegelenud mälestuste ja elulugude kogumisega, siis ma ütleks, et arhiivimaterjalid lisavad välis-eestlusele nii mõnegi uue tahu, tõstavad mõne inimese pjedestaalile ja lükavad teise sealt alla. Osa materjali on vist lausa selline, mille kasutamise üle peab veel mõtlema.

Ma ei tea, kas tänapäeval enam keegi anekdoote räägib, aga nõukogude ajal olid need elu lahutamatuks osaks. Need jõudsid ka välis-eestlasteni ja võeti siin arvatavasti sama rõõmsalt vastu kui kodumaal.

Minneapolis: lihtsalt üks linn Kesk-Läänes

Olen siin nüüd juba nädalakese olnud ja kui mu reisil ei oleks selget sihti ja eesmärki, oleksin endalt ilmselt juba küsinud, miks peaks üldse keegi siia sõitma. Hästi, see on ülikoolilinn ja kuna ma elan ka üliõpilaslinnakus, siis noori inimesi sebib ümberringi usinasti. Olen majutunud bed & breakfast tüüpi majutusasutusse nimega Wales House, mis on igati tipp-topp ja seda julgen küll kõigile soovitada, kes mis iganes põhjusel kunagi siia peaks sattuma. Ainukeseks miinuseks muidugi eestlastele üsna sobimatu hommikusöök, mis koosneb helvestest, piimast ja moosisaiast. Korralikust rootsi lauast peekoni ja munaga võib ainult unistada. Ameerika kohvi on kahjuks ka üsna kõlbmatu maitsega, nii olengi juba terve nädala olnud puhtalt tee peal.

Aga tagasi toredate üliõpilaste juurde, keda ümberringi otralt ringi sagib. Kahel pool minu ajutist "kodu" asuvad nö korporatsioonimajad. Mulle on jäänud üsna arusaamatuks, mis seal toimub. Üleeile õhtul kostus sellist kisamist, nagu vahel filmidest on nähtud, eile toimusid murumängud ja täna seisid mõlema maja juures pikad järjekorrad väga lähikestes kleitides ja väga kõrgete kontstega kingades tütarlapsi. Nojah, ega kõik ei peagi kõigest aru saama. Las nad olla pealaegi siin oma Ameerika üliõpilaseluga.

Iga päev arhiivi minnes ja sealt tagasi tulles kõnnin üle Mississipi jõe. Lapsepõlve Ameerika filmidest ja raamtutest on kuidagi meelde jäänud, et see peaks olema midagi suurt ja olulist. Kes meist ei oleks lugenud Huckleberry Finni... Aga see jõgi ei tundu üldse suur ja võimas. Muidugi suurem kui Emajõgi, aga ikkagi kesine, kui päris aus olla. Lisaks on jõele ehitatud mitmesuguseid tõkkeid ja paisusid, nii et tegelikult ma ei saa üldse aru, kas see jõgi tänapäeval veel laevatatav on. Nojah, muidugi pole laevaliiklusel enam ka sellist tähtsust, kui 100-150 aastat tagasi.

 

Üle silla kõndides paistis päikeses sillerdamas üks üsna veider plekist asi, maja sarnane. Meenutas kangesti Guggenheimi kunstimuuseumi Bilbaos. Mitte, et ma seal käinud oleks, aga muuseumimaailmas töötades on lihtsalt võimatu seda mitte teada. ERMi uus hoone on selle kõrval põhjamaiselt karge ja vaoshoitud, vägagi funktsionalistlik hoone. Ühesõnaga oli vaja seda plekist asja lähemalt vaadata. Oli teine ka kunstimuuseum -- Weisman Art Center. Ja nagu selgus, ongi sama arhitekt, kui Bilbao Guggenheimil -- Frank Gehry. Lisaks väljastvaatamisele, astusin korraks sisse ka. Kuna tegemist oli moodsa kunsti muuseumiga, siis see ei ole tõesti minu teema, nagu mind paremini tundvad inimesed teavad. Aga muuseum ise üsna pisike ja hoomatav ja ruumid täitsa kandilised, nii et paratamatult tekib küsimus, mis on peidus nende lainete ja paunade sees...

Kui ümberringi sagivad üliõpilased välja jätta, siis ülerahvastatust siin linnas küll ei tundu olevat. Ma ei ole näinud veel ühtegi tänavat ega kiirteed, mis kuidagi meenutaks liiklusummikut, samuti on ühistransport olnud üsna mõnusalt tühi. Võib muidugi olla, et ma pole olnud õigel ajal õiges kohas, et sellest kõigest osa saada. Hoonestus on ka valdavalt madalamat sorti, kuigi kesklinnas on mõned kõrgemad klaasmajad ka, mis on päris toredad vaadata. Ühel päeval olin üsna segaduses, katsudes aru saada, milline maja teiselt vastu peegeldub, sest minu arust ei sobinud vari ja päikese asukoht omavahel kuidagi kokku.

Kuigi me Euroopas üldiselt kirume ameerika sööki ja eriti rämpstoitu, otsustasin täna möödaminnes haarata ühe hamburgeri. Einoh, oli maitsev küll, mis seal salata. Aga et ma ei minetaks enesekontrolli, oli minuga samaagselt hamburgerit manustamas 4-liikmeline perekond, mille ükski esindaja ei olnud normaalkaalus, vaid pigem tugevas ülekaalus. Aga kui keegi veel kunagi peaks Ameerikas olles hamburgeri ahvatlusele järele andma, siis julgen "Five Guys" nimelist ketti soovitada küll.

Eestis on kell saanud pool kuus hommikul, "Vikerraadio" mängis mulle Eesti hümni ja meelde tuli üks kümnekonna aasta tagune kohtumine Eesti prouaga Kalifornias, kes väitis, et Pätsu ajal oli ikka rahvuslik kasvatus tasemel. Kõik lapsed ärkasid hommikul üles, kui raadiost Eesti hümni lasti, ja seisid oma voodite kõrval tikksirgelt püsti. Mine tea, ehk olid ka sellised ajad.