"Palverännak" päikesetõusul Püha Haua kirikusse

Ühel hommikul ärkasime kell 5, et võtta ette käik Püha Haua kirikusse ehk siis Kristuse matmiskohta. Miks nii vara? Kuna meie hariv seminar holokausti teemal kestab terve päeva kell 8.30-17.30 (mõni päev isegi tunnikese või kaks kauem), siis ei olnudki muud valikut. Aga olles juba nii kaugel, tundus absoluutselt hädavajalik saada osa sellest kristlaste jaoks nii olulisest kohast. Ärgates tegime endale tassi teed, sõime ühe mandariini ja asusime teele. Oli veel kergelt hämar, aga tasapisi muutus öö päevaks. Otsustasime minna jala, mis on kuidagi omamoodi sümboolne ja justkui väike palverännak. Trammis koos varajaste tööle tõttajatega oleks hoopis teine meeleolu olnud. Kõndisime praktiliselt inimtühjas linnas -- kõik poed olid kinni, tänavatel liikusid väga-väga üksikud inimesed. 40 minutit hiljem sisenesime Jaffa väravatest Jeruusalemma vanalinna. Vanalinn oli veel tühjem -- kõik ärid olid suletud, kitsastel tänavatel ei liikunud ühtegi inimest ega ka ühtegi kassi. See on üldse märkimisväärne, et kasse ja koeri tänavatel näha ei ole. Kui mõnda kassi veel oleme näinud siin ja seal oma asja ajamas, siis ühtegi koera küll pole näinud kuskil ringi sibamas. Ja see muidugi tähendab, et pole ka ohtu astuda koerasita sisse.

Jõudsime Püha Haua kirikusse kl 6.15. Teadsime, et kell 6.30 algab seal missa ja siis kindlasti väikesesse hauakambrisse ei pääse. Tehti missa eelseid ettevalmistusi, aga hauakambri uks oli kinni ja seal pidas oma privaatset teenistust väike seltskond. Olime pettunud. Küsisin ühe vaimuliku riideid mittekandva noormehe käest, kes tundus seal ilmselgelt ametis olevat, et kas hauakambrisse on ka võimalik sisse pääseda. Tema vastus kõlas pettumust valmistavalt: kohe algab missa, millele järgneb veel üks privaatne teenistus ja kambrisse pääseb alles kell 7.45. Olime väga pettunud. Nii kaua ei olnud meil võimalik oodata, sest oli vaja jõuda tagasi hotelli, süüa hommikusöök ja astuda õigel ajal bussi, mis viib meid harivale holokausti seminarile. Aga õnn oli meie poolt! Umbes 6.23 tuli palvet pidav grupike kambrist välja ja noormees, kellega olin enne kõnelenud, viipas meid ja üht prantsuse paari lähemale. Astusime neljakesi hauakambrisse -- see oli erakordne tunne. Vist peab ütlema, et ma ei ole iialgi elus nii erilist tunnet kogenud. Sa oled justkui äravalitud. Hetk haua juures möödus ülikiiresti ja sealt välja tulles oli ikka veel tunne, et tahaks olla oma mõtetega. Süda kloppis ja tunne oli ärev.

Kirikust väljudes peatusime veel kohas, kus olevat toimunud Kristuse viimne võidmine. Nägime, kuidas mõned samuti varased teelolijad kirikusse saabusid ja  põlvili langesid ja kiviplaadile suud andsid.

Kui südamerütm oli tagasi saadud, astusime kirikust välja. Peab ütlema, et väljastpoolt ei näe see kirik üldse suursugune välja. Meie eestlased oleme ikka harjunud, et kirik seisab üksi ja troonivana üsna lageda koha peal. Siin aga peitus selline tähtis kirik kuidagi teiste hoonete vahel ja oli üdini tagasihoidlik.

Alustasime teekonda tagasi hotelli. Kõndisime läbi ikka veel tühjade tänavate ja tundsime end äravalitutena. Olime kaks päeva hiljem samas kohas koos grupiga ja päevasel ajal, mil tänavad kihasid elust ning tuli seista järjekorras haua juurde pääsemiseks. See polnud üldse seesama kogemus.

Lihtsalt siia võrdluseks kaks pilti -- esimene meie esimeselt varahommikuselt retkelt ja teine keskpäevaselt uitamiselt enamvähem samadel tänavatel. Väga erinev kogemus.

Jeruusalemma õhtud

Kuna oleme Jeruusalemmas seminaril, siis jäävad meile linna avastamiseks ainult hommikud enne kella kaheksat ja õhtud pärast kella seitset. Õhtuti oleme ikka linna peale läinud, kuid päris igal hommikul ei viitsi kell 5 ärgata, et mõnd kultuuriloolist või religioosset paika uudistama minna. Loomulikult oleme käinud turul (ilma ju ei saaks, kui ikka kuskil linnas selline olemas on), ühel õhtul väisasime ortodokssete juutide linnaosa ja ühel hommikul ärkasimegi kell 5, et minna Püha Haua kirikusse.

Alustame õigeusklike juutide linnaosast -- Mea Shearim. See on tõesti nähtus omaette. Kui mujal Jerusalemmas on inimesed riietunud nö läänelikult ja mehed kannavad vaid väikest mütsi (kippah) kuklas, siis seal on vaatepilt hoopis teine. Tänavad on saginat täis ja eriti mehed kiirustavad tõtlikul sammul kuhugi. Naistele nad eriti otsa ei vaata, mõned nooremad panevad isegi käe silmade ette, et pilk kogemata võõrastele naistele ei eksiks. Kõik mehed on riietatud pikkadesse mustadesse mantlitesse, peas on laia servaga kübarad ja kõrvade juures ripub kaks patsi. Kui nii mõelda, siis on see ju väga odav riietus ja eluks piisabki paarist mantlist ning kübarast, mille juurde käib valge triiksärk. Naised kannavad tagasihoidlikke tumedaid riideid, kindlasti seelikut, mis ulatub allapoole põlve. Alguses olime natuke kõhkvel, et kas seal ikka sobib pilti teha või mitte, olime ju ikkagi sissetungijad mujalt, kes olid nende elu segama tulnud. Aga kui esimeste katsetuste peale keegi meiega pahandama ei tulnud, siis muutusime julgemaks. Tõsi, enamus pilte sai ikkagi tehtud selja tagant, sest päris nahaalseks siiski ei söandanud hakata.

Õigeusklike juutide nö liikumine tekkis Ida-Euroopas ja Jeruusalemma asusid nad elama 19. sajandi teisel poolel üsna väikese grupina. Kuulu järgi olevat tänapäeval 55% Iisraeli juutidest õigeusklikud ja nende arv kasvab pidevalt. Ideaalis peab perre sündima 12 last, mis ju tähendab suures osas seda, et naisel kulub enamus elust laste sünnitamisele ja kasvatamisele ja ega tal muud teha ei õnnestugi. Mehel ei ole ka aega ja võimalust tööl käia, sest ta peab usinalt pühakirja lugema ning vähemalt korra päevas nutumüüri äärde vudima. Nii olevatki, et enamuses elavad nad sotsiaalabist ja ülejäänud Iisraeli rahvas peab neid ülal. Elavad nad muidugi kasinalt kitsaste tänavatega kahekordsetes kortermajades, kus ühel perel ei ole just ülearu palju ruumi.

Sattusime ka mingile suurele rahvakogunemisele, millest küll päris täpselt aru ei saanud, et mis see just on. Ühele tänavanurgale oli kogunenud väga palju inimesi -- nii mehi, naisi kui lapsi. Katsusime kõrvalolevast juurviljapoest küsida, et millega tegu. Seal keegi väga inglise keelt ei rääkinud ja meile öeldi lihtsalt sõna "rabi". Noh, võibolla tähendas see, et rabi oli tulnud oma "kogudusega" kohtuma. Huvitav oli see, et mitmed mehed kandsid seal musta mantli asemel kergelt läikivat peenetriibulist mantlit, millele oli mõnikord veel must mantel peale visatud. Hiljem Iisraeli Muuseumis saime ühe vitriini juurest lugeda, et need on hassiidid (eriti konservatiivsed või ka ultraortodokssed juudid), kes kannavad selliseid rõivaid sabbati ja pidustuste ajal.

Ühel õhtul põikasime turule, mis on kohe vanalinna suunas kulgeva Jaffa tänava ääres -- Mehane Yehuda. Jõudsime sinna umbes kl 8 paiku õhtul ja see oli tõesti enamvähem üsna viimane kellaaeg, sest tasapisi hakati juba oma kaupa kokku pakkima. Peamiselt müüdi seal igasugust toidukaupa, eriti palju oli kõiksuguste maitseainete ja kuivatatud puuviljade müüjaid. Võrreldes nt Maroko turuga oli see tagasihoidlikule eestlasele väga sobilik ostlemise koht. Just selles mõttes, et keegi ei asunud sulle kohe üliaktiivselt midagi pähe määrima. Täitsa julgelt võis lettide ääres seisatada ja kaupa uudistada. Eks nad natuke ikka pakkusid, aga see ei olnud sugugi nii üliaktiivne ja pealetükkiv.

Meie palju midagi ei ostnud, aga päris tühja käega ka ära ei tulnud. Kes võttis natuke teed, kes datleid. Tõsi, viimaseid ostsid peaaegu kõik ja pole ka ime, sest meed maitsevad siin täiesti eriliselt. Võiks öelda, et nii häid datleid pole varem õnnestunud saada. Nad on kuidagi palju mahlasemad kui need, mida Eesti kaubandusest saada on. Võibolla ongi lihtsalt vähem kuivanud. Niiöelda tööstuskaupa müüdi seal vähe. Siiski päris toreda leiuna jäid silma Angry Birdside ja Batmanidega juudi meeste mütsid.

Samal ajal kui kauplejad tasapisi oma lette kokku pakkisid, avasid üksteise järel uksi baarid ja söögikohad -- ikka sealsamas turul. Sättisime meiegi end ühte kohta sisse. Poole liitri õlle eest tuli välja käia 20-30 kohalikku raha šeeklit ehk siis 5-6 eurot. Ei maksa raha loopida, niisis valisime baari, mis reklaamis end lausega "Happy hour every hour" ja saime õlle selle odavama serva hinnaga. Maitses hää.

Iisrael: Masada varemed ja kümblus Surnumeres

Teekond pühale maale ei peagi kerge olema. Isegi tänapäeva moodsal lennunduse ajastul võib selleks kuluda palju rohkem kui arvatud. Asusime koos kolleegiga Tartust teele hommikul kell 5. Tallinnast lennukile, natuke pikem vahepeatus Varssavis  ja umbes 14 tundi hiljem olekski pidanud olema juba Tel Avivis. Seda kõike LOTi ja Nordica koostöö tulemusena. Hea plaan töötas kuni Varssavini ja sealgi sujus kõik esialgu suurepäraselt. Kui aga aeg oli sealmaal, et kohe-kohe pidi algama Tel Avivi lennukile minek, ilmus ekraanidele punane rasvane kiri "canceled". Kogu rahvas suunati infoletti juurde. Sealt saime söögikupongi ja uued pardakaardid 5 tundi hiljem väljuvale lennule. Lõpuks jäi ka see lend veel tunnikese hiljaks. Igatahes jõudsime oma Jerusalemma hotelli hommikul kell 6.15. Tunnikeseks saime voodisse visata, kiire hommikusöök ja siis pidime juba istuma bussi, et minna avastama Masada varemeid ja kümblema Surnumerre. See viimane tundus kuidagi eriti ahvatlevana -- soe vesi silitamas reisist väsinud keha.

Bussis ootas meid eestikeelne giid Aviva, 1980. aastate lõpus Eestist Iisraeli emigreerunu. Rääkis nunnut eesti keelt mõningate oma tuletatud sõnadega. Tee peal tegime mõned peatused, nt kohas kus üsna mägises kohas oli merepinna 0-punkt. Seal oleks saanud end kaameli seljas pildistada väikese kopika eest. Meist keegi selle vastu huvi ei tundnud. Edasine teekond viis meid mõnisada meetrit merepinnast allapoole ja jäime sinna terveks päevaks.

Järgmiseks jõudsime Masada varemete juurde. Köisraudtee sõidutas meid 450 meetri kõrguse mäe otsas asuvale platoole. Jalutasime ringi ja vaatasime erinevaid jäänuseid kunagisest hiilgusest. Juudamaa kuninga Herodese rajatud kindluspalee, millest sai juudi vabadusvõitlejate viimane kindlus roomlaste vastu võideldes. Ütleme nii, et kindluse hoonetest ei olnud enam palju järel. Mulle vist olid kõige muljetavadavamad sauna jäänused, kus oli väga hästi näha nö sammastel põrand, mis alt kuumaks kõeti. Samuti oli seal natuke säilinud freskosid ja must-valgeid kahhelpõrandaid. Tõsi, viimased nägid ühtlaselt hallid välja ja giid selleks, et meile seda must-valget effekti demonstreerida, läigatas sinna lihtsalt pudelist hea suraka vett. Ise veel ütles, et nii tegelikult teha ei tohi, sest need on kõik konserveeritud.

 

Meie muidugi tundsime rõõmu lihtsalt ka soojast ilmast, et saigi olla T-särgi väel ajal, kui  Eestis ikka juba tuleb paksema sulejope järgi vaadata. Päeva naelaks ja suurimaks ootuseks oli meie kõigi jaoks aga kindlasti Surnumere äärde minek. Ujumisriided olid meil kotis ja ettevalmistus sellega tehtud. Giid luges meile enne bussist välja laskmist sõnad peale: 1) lähete põlvini vette; 2) lasete end sujuvalt vette nii, et olete kaelani sees; 3) suhu, silma ja ninna ei tohi vett sattuda; 4) see ei ole koht, kus ujumisliigutusi teha; 5) naabreid ei hakka pritsima. Lõpetuseks ütles, et kui te väga tahate, võite näpuotsaga seda vett maitsta, aga siis te ei tunne pärast mitu tundi mingit maitset. Seejärel lähenesime ootusärevalt merele/veesilmale. Teine kallas oli näha, mistõttu mereks on seda tegelikult väga raske pidada. Muidugi ei olnud me ainukesed turistid, kes seda looduslikku imet vaatama olid tulnud ja  enda ihu hellitada lootsid. Siiski ei olnud ka liigset rahvaküllust ja kõik leidsid kaldal vaba kohakese, kust veele läheneda.

Ujukad seljas, seisime veepiiril. Osad valmis sisse minema, teised kaamerad käes seda jäädvustamas. Ei ole ju nii, et käid Surnumeres ära, aga ühtegi tõendit selle kohta ei ole. 

Sisseminek ei olnudki nii lihtne. See ei olnud lauge ja sileda põhjaga Pärnu rand, kuhu võid sumaki sisse joosta. Kallas oli üsna mudane ja konarlik. Nii et kohati olid enamvähem põlvini mudas ja seejärel lõid varba vastu suurt kivi ära. Kõndima pidi väga ettevaatlikult, sest vastasel juhul lihtsalt kaotasid tasakaalu ja kukkusid plärtsti sisse ja siis oleks võimatu olnud hoiduda selle kraami suhu sattumisest. Ise mõtlesin, et kuidas ma nüüd siin põlvini mudas suman, kui kodustes Eesti järvedes keeldun vette minemast, kui põhi ei ole ilus ja liivane. Natuke pidi ikka seda vett maitsma ka. See polnud mitte ainult soolane, vaid lihtsalt kuidagi eri jäleda maitsega. Veepeal püsimisega ei olnud mingeid raskusi, hulpisid veepinnal nagu õngekork. Pigem oli isegi raske jalgu põhja saada. Veest välja tulles oli keha kaetud justkui mingi õlise kihiga. Kui nüüd millegi üle viriseda tohiks, siis vesi oleks võinud olla soojem. Ei olnud nagu meie spaades leiduvad Surnumere vannid. Aga oma 20 kraadi oli ta ära küll. Ei tea, kas nüüd terveks talveks sellest terviselaksust aitab, aga natukeseks vast ikka.