Väljasõit maale: linnake Taroudant ja külake Tiout

Kuna me ei malda kõik päevad päikese käes peesitada ja ennast praadida, ostsime endale veel ühe päevase ekskursiooni kohtadesse nimega Taroudant ja Tiout. Täiesti tundmatud meie jaoks, aga mis siis ikka, teeme tuttavaks. Kasutasime sama firmat Agadir Discovery ja jällegi maksis reis täiskasvanule 35 eurot ja lapsele 20 eurot. Hommikul tuli meile järgi kena džiip, kuhu pakiti meid ja lisaks veel 3 inimest, seega alustasime reisi kuuekesi. Kolm ülejäänud olid täiesti prantslased ja täiesti prantsusekeelsed. Kui proovisin nendega kontakteeruda inglise keeles, siis nad ainult naeratasid mulle ja ei öelnud mõhkugi. Nii et nendega jutule ei saanud. Laps märkas muidugi kohe auto peal kirja Wifi ja kuna kiri ka tegelikult tähendas interneti autos, siis oli laps väga rahul. Õnneks ta siiski vahest tõstis pilgu telefonilt ja vaatas ikka aknast välja. Kusjuures teekond Taroudanti oli palju huvitavam kui Marrakeši, sest sõitsime mööda väiksemaid teesid ja seetõttu nägime ka kohalikku elu teede ääres.

Teel tehti kaks peatust. Esimene selleks, et saaksime imetleda puu otsa roninud kitsesid. Ega neil vaesekestel muud üle jäägi, kui puu otsa ronida, sest sealt saab mõne rohelise tuustigi hambusse. Ülejäänud maapind ise on täiesti taimkatteta. Teise peatuse tegime ühes farmis, kus kasvatati apelsine. Lisaks olid seal veel kanad, hobused ja lehmad. Autojuht (tore ja sõbralik noor poiss tegelikult) osundas ka nende poole, kuid mis neist ikka vahtida, neid on Eestiski nähtud. Aga pirakad päris Maroko apelsinid puu otsas, see juba on midagi. Kes mäletab, siis nõuka ajal oli Maroko apelsin päris imeasi ja peaaegu ainuke apelsin üldse, mida me teadsime. Mingil hetkel hakati Kuubast tooma rohelisi apelsine ja need polnud pooltki nii head.

Ja siis olimegi Taroudant'is kohal. Umbes 80 000 elanikuga linn, mida nimetatakse nii väikeseks Marrakešiks kui Marrakeši vanaemaks. Korraliku linnamüüriga ümbritsetud ja sees jälle kitsad ning käänulised tänavad, mis moodustavad sellises rägastiku, et seal liiklemine ja orienteerumine tundub esialgu täitsa võimatu.

Jälle anti meid kohaliku giidi meelevalda, kes esmapilgul tundus sümpaatne, aga väga kurbade silmadega nooremapoolne mees. Ütles meile alguses, kui palju inimesi linnas elab ja et suvel on 55 kraadi sooja. Ja sellega tema kohaliku elu tutvustus praktiliselt piirduski. Edasi viis meid souki ja vedas läbi poodide, ise seletades, et siin on kõik odavam ja parem kui Agadiris või Marrakešis. Üks meie prantslastest vist jäi seda uskuma, sest ta ostis päris mitu asja. Noh, ise võtsin ka ühe käevõru, mille hind algas 120 euro pealt, aga lõppes 60 peal. Meelis on hea tingija, kohalik kaupmees nimetas teda tõeliseks berberiks. Eks muidugi, kui sa 120-le põrutad kohe vastu, et sa maksaks ainult 30. Mina nii osav ei ole. Aga kes teab, kas ta ikka hõbedast on, võibolla on tükk plekki. Mees seletas küll midagi hambaproovist, aga me ei hakanud seda protseduuri läbi viima. Silma jäid seal ka väga ilusad vaibad ning peaaegu juba kaalusin endale kaftani ostmist. Aga oslemiseks on rohkem aega vaja ja rahus süvenemist.

Igatsusega vaatasime kohvikute või teemajade poole, kus mehed teed jõid. Ka oleks kangesti tahtnud sinna istuda, teed juua ja mööduvaid inimesi vaadata. Kusjuures tõesti, seal ei istuta laua taga näoga üksteise vastu, vaid küljega ja näod on kõigil tänava poole. Hoopis teine võrreldes meie kultuuriga. Ega ei tea, kas mul olekski sobinud sinna minna, sest tegelikult näeb seal kohalikest ainult mehi teed joomas ja elu jälgimas.

Edasi suunas giid meid kohalikku argaaniõli kooperatiivi, mis pidi olema pere-ettevõte ja õli tootmine käib traditsioonilisel viisil ehk siis käsitsi. Selle kinnituseks oli kohe sissepääsu juurde pandud kolm prouat õli jahvatama ja pressima. Oli kena vaadata küll, aga kui jõudsime nö esitlus- ja müügiruumi, siis küll mingit isu osta ei olnud. Väike 75 ml pudel õli maksis 10 eurot, aga me oleme varem näinud sama suuri pudeleid 1 eurose hinnaga. Võibolla on suur kvaliteedi vahe, aga kümnekordne hinnavahe on ilmselgelt liiga suur. Aga vähemalt nägime, milline see argaanipuu imevili välja näeb. Pähkel, mille koore sees on mitu "mandlit". Viimastest siis pressitaksegi õli välja.

Edasi viis teekond väikesesesse Tiout'i kobarkülla, mis koosnes seitsmest oaasi ümber koondunud väikesest külast. Meie suureks üllatuseks pakuti meile seal kõigepealt lõunasööki, mis oli isegi hinna sees. Me polnud reisi ostes seda luksust isegi märganud. Serveeriti kaks käiku, esiteks tagine'is küpsetatud kana ja seejärel couscus köögivljadega, magustoiduks olid mandariinid.

Viimaseks atraktsiooniks oli eeslitega sõit oaasis palmide vahel. Per nina tuli selle eest maksta 5 euri, mis just väga kallis ei tundunud. Silme ees viirastusid muinasjutud ja multifilmid tõrksatest eeslitest, kes ei liigu edasi ega tagasi ja visakavad tagant jalgu üles. Ennast ja oma hirme ületades ronisime siiski kõik eeslite selga ja esialgu üsna ebastabiilsena tundunud "istmel" võis sõit alata. Tegelikult ei olnudki nii kole, sest eeslid olid taltsad ja liikusid enamasti mööda teed. Vaid vahest lasid nad end ahvatleda tee kõrval kasvavast heinatutist ja suundusid pigem selle poole. Peremehed olid aga karmid ja kutsusid neid kohe korrale. Lõppkokkuvõttes oli tegelikult väga tore elamus.

Mäenõlval asuvas kindluses on filmitud Ali Baba ja 40 röövlit. kes teab, see teab. Omal ajal oli igatahes tegemist kuulsa filmiga. Vähemalt Nõukogude Liidus, kuhu muu maailma filme jõudis ju väga valikuliselt ja näpuotsaga.

Päevaretk Marrakeši

Nagu öeldud, korjasime eestlaste soovitustest Trip.ee lehel üles firma nimega Agadir Discovery ja võtsime nende abil ette retke Marrakeši. Ausalt öeldes natuke kõhe tunne oli küll, kui ettemaksu ära tegime ja ega täit kindlust ei olnud, et valge buss hommikul kl 7 ikka meie hotelli juurde vurab ja meid peale korjab. Ärkasime juba kl 6, et süüa hommikust. Kui muidu küpsetavad kokkad värskeid pannkooke, pontšikuid ja praevad soovitud täidisega omletti, siis varahommikuses pimeduses tuli läbi ajada saiade, croissantide, juustu- ja vorstiviiludega. Väike pettumus see muidugi oli. Õnneks oli siiski ka värsket salatikraami ja kohalikku kohupiima ja jogurti vahepealset toodet, mis on väga maitsev. Igatahes kell 7 seisime hotelli ees ja ootasime bussi. Esialgu ei miskit. Hinge hakkas juba kahtlus pugema -- et kas ongi meie raha läinud ja reisi ei kuskil. Aga kae imet, kl 7.20 vuras buss kohale. Bussis oli teisigi huvilisi -- tundusid peamiselt olevat Ida-Euoopast pärit turistid, lisaks mõned türgi päritolu tegelased, kes elasid Saksamaal ja Hollandis. Pole ka ime, et lääneeuroplasi meie seltskonnas ei olnud, sest see retk maksis inimese kohta vaid 35 eurot, nt teine hotellis pakutud firma küsis 85. Algaski umbes 4 tundi kestev teekond Marrakeši poole. Teel tehti 1 peatus, mis pidi olema 15 minutit, aga venis julgelt 30-minutiliseks, sest rahvas lihtsalt ei ilmunud enne bussi. Kus on saksa kord ja täpsus?

Marrakešis poetas buss meid ajaloolise müüriga ümbritsetud vanalinna Medina juures maha, kus meid ootas kohalik giid. Värvikas tegelane, kes kõndis kahe karguga ja rääkis paraleelselt kolmes keeles: araabia, inglise ja saksa. Peab ütlema, et kahes viimases edastatud info oli siiski üsna primitiivne ja ega me ülearu palju sellest vanast linnast teada ei saanud. Küll aga saime teada, et vanalinna müüride sees alkoholi ei müüda, marihuaana ja hašis on aga lubatud nagu Hollandis. Kõiges olevat süüdi Ameerika hipid, kes selle kultuuri Marrakeši tõid ja meie giid isegi olevat hipi olnud. Kes teab, võibolla ongi nii.

Alustuseks viis ta meid ühte paleesse, mis paistis silma eriliste nikerduste, maalingute ja mosaiikide poolest. Kõik olevat originaal ja miski pole järgi tehtud. Käisime läbi erinevate ruumide: härra ruum, haaremi ruumid ja lõpuks ka konkubiinide elukoht. Viimaseid olevat olnud 20 ja nende kasutada oli 10 magamistuba, mis kõik asusid uhke siseõue ümber. Turistid vedelesid sel väljakul igalpool ja mõnulesid päikese käes. Meie giid kukkus röökima kõigis talle tuntud keeltes, kust kõlama jäi sõna "foto". Ja etskae, kõik inimesed tõusidki püsti ja koondusid meie selja taha, nii kõik said tühjast õuest pilti teha.

Seejärel käisime läbi erinevate väga kitsaste kaubatänavate, kus liikusid samaaegselt mõlemas suunas nii jalakäiad, jalgrattad, mootorrattad kui eeslirakendid. Oli paras segasumm ja ime, et keegi viga ei saanud. Samal ajal toimus teeäärsetes ärides vilgas müügitegevus ja sellekski jagus ruumi.

Algselt oli jutt, et igaüks võib minna sööma kuhu soovib, kuid täitsa sujuvalt suunati meid kõiki ühte restorani. Ei hakanud sealt ka põgenema, sest ülemiselt terrassilt avanes päris tore vaade Medinale, kust näha olid peamiselt katused, mille vahelt imekitsaid tänavaid ei paistnudki õieti. Natuke oli ikka kahju, et ei saanud mõne väikese kaubitseja käest turul süüa osta.

Edasi pidime kindlasti nägema maotaltsutajaid -- see oli giidi kindel arvamus. Mina kui suur foobik igasuguste usside suhtes hoidsin päris kaugele ja vaatasin õudusega, et ühele poola tüdrukule topiti madu kaela. Mul oli pärast veel pool tundi paha olla. Pilti võis teha ja kuna lapsele jälle see maovärk väga meeldis, siis saigi üks klõps tehtud. Selle eest pidi neile aga väikese kopika viskama. Tühja kah.

Väga ägedad olid Suurel väljakul ringi käivad veemüüjad. Eredat värvi riietes ja rind vaskseid kopsikuid täis riputatud. Ei kujuta küll ette, et keegi söandaks nende korduvkasutatavatest kruusidest juua. Kui muidu kõhuhaigust ei õnnestu saada, siis sealt saaks selle vist küll kindlasti.

Ekskursioon jätkus ja täitsa möödaminnes suunas hipist giid meid argaanõli "kliinikusse", kus algas kohe usin müügitegevus. Saime aru, et nüüd aitab ja jätsime kliiniku sinnapaika ning suundusime omapäi kitsastele tänavatele uitama, kaupa uudistama, kauplema ja tingima. Aega oli kahjuks ainult natuke üle tunni ja tunne on, et ägedamad turu osad jäid meil leidmata. Küllap tuleb Marrakeši tagasi minna ja kindlasti kauemaks kui ainult üheks päevaks. Suurele väljakule tagasi jõudes ei tundnud enam kohta äragi, see oli täitunud nagu imeväel. Püsti olid pandud toidutelgid, platsi olid võtnud hennamaalijad, igasugu tantsijaid, kondiväänajaid ja muud veiderdajad.

Kahju oli sellest kirevusest ja suminast lahkuda, aga sinna me ta jätsime õhtuses päikeseloojangus, mil tõeline elu näis alles algavat.

Agadir: mis siin teha ja mida näha

Meie saabusime kohale üsna ettevalmistamata (nagu enemasti). Päev enne väljalendu olin kohalikust raamatukogust krabanud kaasa Maroko raamatu, kus Agadiri kohta küll ainult lehekülg. Küll olime ühest Trip.ee foorumis soovitatud postitusest üles noppinud soovituse firma Agadir Discovery kohta. Sealt saab tellida erinevaid päevareise kaugemale ja poolepäevaseid seiklusi kohapeal. Võibolla anname end nende meelevalda.

Esimese päeva kulutasime täielikult logelemisele. Kõndisime peatänavat pidi ühes suunas ja siis rannapromenaadi pidi tagasi oma hotellini. Tutvusime natuke suveniiride ja toidu(joogi)poodidega. Kaupmehed on siingi varmad oma kaupa pakkuma, kuid ei ole sugugi nii pealetükkivad kui Egiptuses. Kui sa ikka tänad ja ei soovi kaupa teha, siis jäetakse sind rahule ja isegi vabandatakse. Millegipärast soovisid kõik kaupmehed lapsele müüa magic boxi -- puust karbikest, mille avamine väikese nõksuga. Ja muidugi on nad kliendi meeleheaks valmis ära arvama selle päritolumaad. Meid arvatakse esiteks soomlasteks ja seejärel käiakse läbi terve Skandinaavia. Kui me ikka eitavalt vastame, siis lüüakse käega ja öeldakse, et kuskilt põhjast te ikka olete.

Rand ise ja selle äärne promenaad on kindlasti üks, mis siin nautimist väärib. Aga kaua sa ikka rannas vedeled. Siis peab vaatama, kas kuskilt paistab ka kohalikku elu. Siin tundub olevat selle nautimiseks kaks ägedat kohta, Esimene neist kalaturu eelne "toidutänav", kus väikesed boksid kõik värskest kalast roogasid müüvad. Iga boksi ees üks kuni kaks pikka lauda. Nii nagu sa nurga tagant sellele platsile ilmud, hakkavad kõik sind oma laua juurde meelitama. Ja mitte ainult meid eurooplasi, vaid kohalikega käitutakse täpselt samamoodi. Sättisime end siis ühe laua taga sisse. Muidu vakstuga kaetud lauale laotati pakkimispaber. Täpselt samasugusest paberist lõigati "salvrätikud" klaasi sisse. Valik kalmaaridest, krevettidest ja kahte sorti kalast maksis 34 dirhamit (eurodes 3.40) ja keraamilises potis tehtud hautis tagine maksis 40 raha (eurodes siis 4). Kõik oli valmistatud imevärskest kalast ja lausa sulas suus. Hind jäi selleks, mis alguses öeldud. Ühed teised eestlased ütlesid meile, et neile oli hotelli infominutites öeldud, et sinna ei tasu mingil juhul sööma minna, kuna hinnaga kiputakse trikitama. Meie jätsime infominutid vahele ja olime seega kohalikest "ohtudest" täies teadmatuses. No meie arust oli see just väga äge koht. Sõime seal koos kohalikega ja tundsime end väga hästi. Ka kõhule tundub see kraam sobivat, sest oleme seal juba kaks päeva käinud ja mingi häda pole tabanud.

Kui teisel päeval kalaturu "toidutänava" poole teel olime, haakis üks kohalik taat end meile külge. Tegi juttu kaladest ja kalaturust ning nimetas ka ennast kalameheks. Meelis haaras jutust kohe kinni ja ütles, et ta on ka kalamees ja äkki saaks paadiga merele kala püüdma minna. Taat arvas alguses, et miks mitte. Aga kui jutt läks juba konkreetsemaks, jäi taat järjest vaiksemaks ja nii väga kalamehe juttu enam ajada ei tahtnud. Küll aga asus meid meelitama putkasse nr 20 kala sööma ja pistis Meelisele ilusa värvilise visiitkaardi näppu. Me vabandasime ja ütlesime, et meil on seal juba oma sõbrad olemas, sest eile juba sõime seal ja läheme täna jälle nende juurde. Taat tulistas kohe vastu "I know, I know" ja et nr 20 ongi meie sõbrad. Kohale jõudes selgus siiski, et meie sõbrad on nr 22-s ja sinna me ka suundusime. Selle peale napsas taat värvilise visiitkaardi tagasi ja kadus kui tina tuhka.

Teine tore koht linnas on turg ehk Souk Al Hadi. Hotellist sinna saab oranži taksoga ja üks ots maksab 20 dirhamit. Taksojuht pani meid alguses turu selles otsas maha, kus müüdi kelli, retuuse, t-särke ja igasugu muud kribu-krabu. Kuidagi rähklesime neist läbi ja jõudsime toredamate osadeni. Esimese asjana kosutasime end värskelt pressitud granaatõunamahlaga.

Edasi jõudsime argaanõli toodete ja vürtsideni. Argaanõli on suur kohalik imeasi, mis ilmselt nahale kõike head teeb. Muidugi ei tea, kas kõigis pudelites ka tegelikult argaanõli sees on või on seal kohati hoopis päevalilleseemne- või oliiviõli. Igatahes saab seda õli osta nii õli endana kui seebi, vaseliini, kreemi ja huulepulgana. Kuna me oleme reisil vaid Ryan Airi käsipagasiga, siis suured õlikogused meie kohvritesse igatahes ei rända.

Vürtse oli ka muidugi igasuguseid ja taimeteesid samuti, mida pea iga kaupmees koos endaga jooma kutsus. Me ikka ei läinud nendega teed jooma, sest muidu vist poleks lihtsalt teejoomisega pääsenud. Ostisme vaid musta terapipart, see kulub alati ära ja on siin vähemalt poole odavam kui Eestis.

Juba reisiraamatust lugesime marineeritud sidrunite kohta ja tundus, et need võiks ju päris toredad olla. Turul nägime neid müügil ja ka poes olid vaakumpakendisse kahekaupa pistetud sidrunid, mille pkai peal oli kirjas "Citron Confit". Tundus hea mõte proovida. Ilusad kollased olid teised ja lahti lõigates täitus tuba mõnusa sidrunilõhnaga. Mina igatahes valmistusin millekski magusaks, aga suhu sattus hoopis tükk vägagi soolast sidrunit. Välimuse järgi oleks oodanud hoopis midagi muud. Ütleme nii, et kolme päevaga oleme suutnud pool sidrunit ära süüa.

 

Lõpetuseks jalutasime veel läbi puuvilja- ja köögiviljaturu. Olgu lihtsalt öeldud, et karp vaarikaid maksis 4 dirhamit ehk 40 euro senti. See tundus täitsa häbematult odav. Ka granaatõunad olid odavad, kilohind oli 7 dirhamit. Apelsinid olid vist ka odavad, sest üks kohalik proua ostis neid lausa kaks suurt kilekotitäit.

Laps sai lõpuks ka oma magic boxi turult kätte. Hind algas kaupmehe poolt 250 dirhami pealt, meie põrutasime kohe vatsu 60 dirhamit. Tingimine käis edasi-tagasi tükk aega ja lõppes 110 dirhami peal. Mis siis ikka, eks lapsel on ka õigus ühele reisi suveniirile. Mustast piprast ta vaevalt suurt rõõmu tunneb.

Detsembri alguses kannatab eestlase jaoks ilm ka rannas käia, kuigi vesi nii hirmus soe ei ole, aga siiski enamvähem nagu meie tavaline suvine värk. Kohalikke oli nädala sees rannas üsna vähe näha, kuid reede pärastlõunal oli rahvast juba päris palju. Ainuke erinevus meie rannaelust on see, et keegi pole paljas ja nii mehed kui naised on korralikult kurgust varvasteni riides ja enamasti ka üsna tumedates toonides. Vette ei näinud neist ühtegi minemas.