Laste paradiis Tropical Islands, ikka Berliini lähistel

Kuigi ma olen oma arust reklaamidele täiesti imuunne ja enamasti neid tähele ei pane, siis seekordse Berliini reisi kavasse on mahtunud lausa kaks tegevust, mis kuskilt loetud-nähtud reklaami põhjal kavasse võetud. Mustafa Kebabist oli juba eelmises loos juttu. Päris täpselt ei mäleta, kust ma kevadel nägin reklaami selle kohta, mida lastega Berliini reisides peaks kavasse võtma, aga arvan, et see saabus mõnelt reisifirmalt nt Facebooki lehele. Vahet ei ole tegelikult. Igal juhul jäi sealt silma, et Berliini lähistel on veepark nimega Tropical Islands.

Saigi nende koduleht lahti võetud ja kindlaks tehtud, et asi asub Belriinist 60 km kaugusel ja kord tunnis sõidab sinna suunda rong. Tuvastasime ka, et koht pakub erinevaid ööbimisvõimalusi küll hotellitoas, küll kämpinguplatsil ja lõpeks ka vihmametsa telgis. Otsustasime viimase kasuks, sest tundus lihtsalt põnev. Tegime internetis broneeringu ja olime seikluseks valmis.

Berliinist ostsime rongipileti Brandi jaama, mis täiskasvanule maksis 8.40 ja lapsele alates kuuest aastast 6.80. Tagasisõidul luiskasime 6-aastase viieseks ja sõit oli talle tasuta. Tunnikese pärast olime Brandi jaamas, kust meid tasuta buss peale korjas ja oligi ees viimane lõik sihtmärgini. Peagi leidsimegi end sõitmas millelgi, mis meenutas väga Tartus olevat Raadi sõjaväe lennuvälja. Kahjuks keegi meile selle kohta infot ei jaganud, millega algselt tegu on. Aga nagu ikka, internetist leiab abi. Tegemist on siis maa-alaga, kuhu algselt Natsi-Saksamaa rajas sõjaväe lennuvälja. Alates 1945. aastast kuni 1992. aastani oli see lennuväli Nõukogude Liidu baasiks. Seejärel proovis üks kompanii seal ehitada transpordilennukeid ja rajaski selle tarvis hiigelsuure angaari. Firma läks aga 2002. aastal pankrotti, angaar koos 500 hektari ümbritseva maa-alaga müüdi Malaisia kompaniile, kes rajaski veepargi nimega Tropical Islands. Väljast vaadates näeb see välja kui hiigelsuur angaar keset tühja välja. Ausalt öeldes ei jõudnud nii kaugele kõndida, et terve angaar korralikult kaadrisse mahuks. Seega on see ikka päris pirakas.

Sööstsime siis lõbustustele. Randu oli kahte sorti: laguun ja lõunameri. Lapsed ja lapsemeelsed kilkasid vees, "soliidsemad" peesitasid rannatoolidel, lugesid raamatut, surfasid netis ja tripmasid õlut või koteile.

Kuna meil oli sissepääs ka saunadesse, siis loomulikult pidima ka neid väisama. Peab tunnistama, et 6-aastane on saunades küll üsna tüsilikuks takistuseks. Ei jätku tal kannatust seal kuumuses passida. Aga ka meid üllatas see saunade värk natuke. Tegemist oli nö unisex saunadega, kuhu kõik sisenevad alasti. Täpselt kokku ei lugenud, aga erinevat sorti saunu on vast umbes 8-10, lisaks mõned mullivannid, kuhu samuti paljalt sisse sulpsatakse. Pilte kahjuks sellest veepargi osast lisada ei saa, kuna seal oli pildistamine keelatud. Ei hakanud sel puhul reegleid eirama. Ja ausalt öeldes mingil hetkel tundus see reegel ka mõistlik, kui nägime seal üsna tõmmupealisi teismelisi poisse ringi kilkamas, endal püksid jalas, kuid silmad uudishimulikult ringi piilumas.

Meie ööbimine toimus vihmametsa telgis. Olime põnevil, mida see võiks tähendada. Saime 4-kohalise telgi telkimisalal kupli sees. Liiv laiutas ümber telkide ja kuumus üle telkide, nagu meile kohe ilmnes. Tegelikult see väga ei häirinud. Telgis sees olid korralikud madratsid koos voodiriietega ja öösel valitses täielik vaikus, mis heale ööunele mõjus igati soodsalt. Teinekord on odav hostel märksa kärarikkam.

 

Hommikul ootas meid hommikusöök rootsi lauas koos igasugu hõrgutistega. Mis peamine, peekon ja muna olid olemas (valida sai lausa munahüübe ja härjasilmade vahel). Lisaks kõik muu, mis ühe korraliku rootsi laua hommikusöögi juurde kuulub.

Pakett, mis sisaldas kolmele inimesele veepargi ja saunamaailma piletit, ööbimist 4-kohalises telgis ja hommikusööki rikkalikus rootsi lauas, maksis 190 eurot. Selle raha eest võis keskusesse siseneda ühel hommikul, lustida seal terve päeva, magada öö telgis, süüa end hommikul ogaraks ja lustida veel terve järgmise päeva. Meie lahkusime siiski teise päeva lõunal, sest ka Berliinis oli vaja veel ringi vaadata. Kokkuvõteks võiks öelda, et see oli justkui vaese inimese sõit üheks ööks lõunamere saartele.

Kebabimaiasmokad Berliinis

Kui me vahest olemegi nördinud, et Saksamaa alati Eurvisioonil Türgile 12 punkti annab, siis Saksamaal reisides on võimatu mitte kebabi süüa ja see meeldib meile. Vastavat rooga pakkuvaid asutusi on siin tänavaputkadest kuni vähe soliidsemate istumisvõimalusega peaaegu restoranideni. Nii kuuluski kebabi söömine ilmselgelt reisikavasse ka meil. Mingist kevadisest Air Balticu reisireklaamist oli jäänud silma, et parimat kebabi pidavat saama Mustafa Gemüse Kebapis. Kui nii, siis ei saanud meiegi jätta seda üles otsimata ja maitsmata. Interneti abiga tegime kindlaks asukoha ja muuhulgas saime teada ka seda, et vahest võib seal järjekord ulatuda kahe tunnini. Kohe Mehringdammi metroojaamast väljudes nägime enda ees õiget ja paljulubavat putkat.

Veel paar sammu hiljem nägime ka järjekorda, mille lõppu meil end sättida tuli. Ilmselgelt olid ka teised turistid (nii saksa- kui muukeelsed) näinud reklaame, mis selle koha auks kiidulaule laulavad. Fikseerisime seismise algusaja ja sättisime end saba lõppu.

 

Esialgu ei osanudki arvata, kui kaua võiks aega minna, aga lootsime, et päris kahte tundi vast ei kulu. Et seismine igavaks ei läheks, pidi endale erinevaid lõbustusi leidma. Ikka vastavalt vanusele. Õnneks leidus seal kohe kõrval õllekas, mille uksel iluses kutsuv reklaamsilt "beer to go", seega müüdi õlut ka kaasa. Siis ei olnud vähemalt suurtel kartust, et janu pikali niidaks. Väiksemad järjekorralised pakkisid seljakotist välja mängimise abivahendid. Angry bordsi sigade lahing võis alata -- sead olid pahade ja väike punane helikopter heade rollis.

 

Klõpsisime vahelduseks kebabimeistritest mõned pildid, tegime kindlaks hinnad ja ootasime ja ootasime. Tegelikult kulus aeg üsna kiiresti ja kõht läks just parajalt tühjaks. Kuna toores sibul ei ole minu kõhu sõber, siis kraapisin Frau Rebase saksa keele tampimise paladest välja viimased jäänukid ja esitasin palve dürüm kebabile "ohne Zwiebel". Selle ma ka sain.

 

Ei läinudki kahte tundi. Juba tunni ja kahekümne minuti pärast olime 4 euro ja 30 sendi eest õnnelikud dürümkebabi, (soome keeles rullakebab ehk siis lavaši sisse keeratud kebab) omanikud. Fikseerisme jälle kellaaja ja suundusime samasse õllekasse oma einet võtma. Ainsaks tingimuseks oli, et jook tuleb neilt osta ja sel juhul võib söögi ise kaasa tuua. Mis meil selle vastu sai olla, sest üks õlu kebabi juurde kulub ikka ära.

Mekkisime siis kaua oodatud kaunikest. Mmmm, oli hea küll. Mis seda siis eristab tavapärasest kebabist. Lisaks lihale ja värskele salatikraamile on selle sees ka frititud või vokitud köögiviljad (porgand, suvikõrvits, paprika, baklažaan ja kartul). Lisaks ka natuke fetat, mida muidu pole kunagi kebabis kohanud. Ja kõik see tegi selle kebabi üle keskmise maitsvamaks.

Samas pean ma veel natuke mõtlema, kas see ikka oli parem kui Helsingis Puistola raudteejaamas müüdav. See ei sisalda küll köögivilju, kuid on ka superhea. Suureks lisaplussiks on see, et lavaš küpsetatakse kohapeal, mitte ei soojendata juba varem küpsetatud taignalehte. Maksab kuus eurot ja on pea poole suurem, mistõttu jätkub sellest enamasti kaheks söögikorraks. Ja kuna Puistola kebabi kohta pole keegi reklaam jutte kirjutanud, ei ründa seda ka turistide hordid. Või noh, kui isegi oleks, siis vaevalt viitsiks keegi üsna linna veeres asuvasse Puistolasse sõita kebabi jahtima.

Natuke 20. sajandi ajaloo keerdpunkte Berliinis

Mõte Berliini reisist on peas mõlkunud juba paar aastat ja nüüd lõpuks on see teostumas, sest kaks päeva tagasi lennutas Eesti õhk meid Tegeli lennujaama. Piletid ostsime ühe kevadise sooduspakkumise käigus. Öömajaks otsisime erinevaid odavaid hotelle, kuid lõpuks märkasin ühe hea sõbra käest küsida, et missugune rahvatihedus tema korteris sel ajal valitseb. Selgus, et rahvast ei olegi, ka tema ise suvepuhkusel. Seega saime enda käsutusse mõnusa katusekorteri Savignyplatzi metroojaama lähedal.

Alustuseks sobib ilmselt kirjutada kohustuslikest ajaloolistest objektidest, mis Berliinis ära tuleb vaadata. Meie alustasime Checkpoint Charlie juurest.

Meile, kes me Nõukogude Liidus üles kasvanud, pole just vaja seletada, mida kinnine piir tähendab. Ja seda nii reaalses füüsilises kui mõttevabaduse tähenduses. Aga katsu sa seda seletada ühele 6-aastasele. Suhteliselt keeruline. Kuna oleme varem käinud Gruusias Stalini muuseumis ja see mees ongi kurjuse sümbol, siis tuli tema jälle mängu tuua ja väga lihtsal moel ajalugu seletada. Aga miks Saksamaa alustas 2 korda sõda ja kaotas mõlemal korral? Kas tal olid nii viletsad relvad? Oijah, peab vist natuke veel kasvama.

Aga Charlie juures sai raha eest "Ameerika sõduritega" pilti teha ja seda võimalust kasutati ka päris ohtralt. Meie sellist vajadust ei tundnud. Aga kõhe tunne tuli küll peale, kui mõtlesin, et veel 30 aastat tagasi oli kaheks jagatud Euroopa reaalsus, mille lõppemist me keegi ei aimanud. Õnneks tegi ajalugu teised käigud ja Checkpoint Charliest on saanud lõbustusobjekt turistidele.

Järgmine objekt meie teel oli Riigipäeva hoone. Võtsime ette jalgsirännaku Charlie juurest, mis võttis aega umbes pool tundi, kui minna 6-aastase tempos. Teepealses toidupoes tankisime joogivarusid ja et siht ei muutuks häguseks, siis soetasime ka limonaadi "Carpe diem" ja loomulikult õlle, sest Saksamaal oleks ilma imelik.

Riigipäeva hoonesse olime oma külastuse juba paar nädalat tagasi ette registreerinud, nii et meil tuli läbida ainult turvakontroll. Ma ei tea, kas sinna elava järjekorra alusel üldse saab, sest meie ümber vehkisid kõik eelregistreerimispaberitega. Samas oli muidugi väga mugav, et ei pidanud elavas järjekorras seisma, sest kes meist ei mäletaks Ermitaaži juures järjekorratamist või siis lähemast minevikust meenub mulle umbes tunnine ootamine, et saada sisse Amsterdami Rjksmuseumi.

Üles vaateplatvormile jõudes nägime, et Makarov Astrahanist (kirjutatud loomulikult kirillitsas) on juba enne meid seal olnud. Ei julge mõeldagi, mis ajal see kiri kirjutatud on ja mida see Makarov Saksa Riigipäeva hoones toimetamas oli. Vaevalt ta meiesugune turist oli.

Õnneks lehvis riigipäeva hoonel siiski Saksa trikoloor, mitte ühevärviline punane palakas, nagu kunagi 70 aastat tagasi. Seega võisime end mõnusalt tunda ja klõpsida pilte nii ühes kui teises suunas.

Kuna olime hoonet väisamas üsna hilisel õhtutunnil ehk tiba enne päikeseloojangut, siis saime osa ka valgus- ja värvieffektidega multimeediavärgist, millega inimesi lõbustatakse suvisel ajal kohe pärast pimenemist. Põhimõtteliselt on tegu pooletunnise filmiprogrammiga, mis projtseeritakse ühe moodsa kõrvaoleva hoone seinale ja lisatud on nii heli kui värvieffekte. Teemaks on Riigipäevahoone ajalugu, kuid selle taustal kapatakse mõnusasti läbi Saksamaa ajaloo 20. sajandil. Filmike on saksa keeles, kuid inglisekeelsete subtiitritega. Endale suht huvitav vaadata, aga lapsele igav. Kommentaar oli, et talle jäi arusaamatuks, kes olid healased ja kes pahalased ja värvieffekte oli liiga vähe. Kuna ma pidin koguaeg vastama küsimustele, mis see on ja kes see on, siis läks minulgi osa infot kaduma.

Päris oimetuks me end mööda ajaloolisi objekte ei kavatsenud joosta, kuid jupikest Berliini müüri tahtsime ikka näha. Selleks sobis kenasti käik müüri memoriaali juurde, mille Merkel alles eelmise aasta sügisel avas. 25 aastat pärast müüri langemist avastasid sakslased, et vihatud müürist ei ole enam miskit õieti järel, sest esialgu oli lammutamine tähtsam kui säilitamine.

Millegipärast olin ma arvanud, et müür oli kõrgem, kuid see Lääne-Berliini poolne sein oli vast nii 3 meetri kõrgune. Samas oli selle otsa kavalalt paigutatud justkui toru, mistõttu müüri ülemine serv oli ümarast ümar ja sellest kinnihaaramine nt üleronimise eesmärgil võimatu. Mida aga arvata asjaolust, et läänemaailma poolne müürikülg on oluliselt rohkem lagunenud kui idapoolne. Justkui oleks ida proovinud läänele nädiata, et teie pool on kõik "mäda". Selline see retoorika ju umbes oli.