Las Vegas -- aastaringne Hauka laat

Jõudsime Las Vegasesse parajas videvikus. Hotellli olime juba eelnevalt broneerinud, mitte küll päris stripi peal, kus asuvad uhked hotellid/kasiinod nagu Bellagio, Caesars Palace, Venetian, Paris jne. Piirdusime tagasihoidliku Super 8 ketti kuuluva hotelliga ühe kvartali eemal. Meil on ju noored jalad ja jõuame kõndida küll.

 
Sisse registreerimisel oli väike arusaamatus hinnaga, sest küsiti rohkem kui booking.com vahendusel broneerides hinnaks oli antud. Peale väikest sekeldamist saime isegi algsest odavama hinna ja lõppkokkuvõttes maksime kahe inimese eest öö kohta 53 dollarit (koos kõigi maksudega). See hind sisaldas ka kontinentaalset hommikusööki. Esimesel päeval käisime seda isegi vaatamas, aga kuna see koosnes tõesti ainult saiast ja moosist, siis teisel päeval haarasime sealt vaid kaks topsi teega ja jätsime nisuhunnikud ameeriklastele.

Stripi avastamise jagasime kahe õhtu peale, esimesel õhtul Bellagiost põhja poole jäävad kasiinod ja teisel lõuna poole jäävad. Esimene reaktsioon Antslas üles kasvanud inimese poolt oli, et see on nagu Hauka laat, mis kestab aastaringselt. Tõesti, tänavad olid paksult inimesi täis, kõndida oli kitsas, inimesed käratsesid, mõned oli väga purjus. Üks suur pidu ja pillerkaar. Lisaks igasugused "tänavakunstnikud" Käsna-Kallest kuni tantsutüdrukuteni. Nt Elvis oli vähemalt viies erinevas kohas esindatud, Johnny Deppi nägime vaid ühes. Kõigi nendega võis pilti teha ja siis selle eest dollari poetada.

Kasiinode rajamisel ei ole tõesti fantaasial piire. Veneetsia gondlid, Eiffeli torn, New Yorgi vabadussammas jne-jne. Kõik kopeeritud ja kontsentreeritud.

Las Vegase külastuse lahutamatuks osaks on tavaliselt loomulikult väike (mõnel puhul ilmselt ka suur ja ennastunustav) kasiinos mängimine. Meie kulutasime 30 dollarit ja olime kohati isegi plussis, kuid lõpuks kaotasime loomulikult kõik. Mängijale serveeritakse tavaliselt tasuta jooke, kuid vähemalt meile toodud Cuba Libre koosnes ilmselt ainult coca-colast ja jääst, sest rummi maitset seal küll tunda ei olnud. Nii et nendesse kasiino "tasuta" jookidesse tuleb siiski paraja umbusuga suhtuda.

Pea kõigis hotellides on hommikust õhtuni avatud buffet söögikohad ehk siis meie mõttes rootsi lauaga restoranid: olenevalt söögikorrast ja restoranist jääb hind vahemikku 20-50 dollarit. Meie valisime Bellagio ja läksime õhtusöögile. Inimene teadagi on ahne ja püüab endasse sisse pakkida nii palju kui võimalik, seda eriti juhul, kui iga suutäie eest eraldi maksma ei pea. Nii ka meie: alustuseks ring kalaroogasid (eriti head olid kabijalad ja aurutatud meriahven), teiseks lambaliha ja kõige otsa veel veiseliha. Viimast ei saanud ju maitsmata jätta, sest selle juures tunglesid ameeriklased kõige enam ja ootasid, millal neile priske viil lõigatakse. Mulle jällegi meeldis lammas kõige rohkem, kuid neid jättis see üsna külmaks.

Kui inimene on ära söönud kolm praadi, siis kuhu peaks ta veel magustoidud mahutama. Võimatu. Samas oli magustoidulaud nii ahvatlev ja valida sai umbes 15 erineva koogi ja magustoidu vahel. Ei suutnud mitte vastu seista ja nii istusingi laua taga ja mu nina ees oli taldrik kuue erineva magusa ampsuga: margarita vaht, mango-kookose panna cotta, ekleer, New York cheesecake, creme brule, ja maasikakoogike. Kõht ei läinud ka järgmiseks hommikuks veel tühjaks.

Kui olime juba kõike küllalt näinud, kõhud täis puginud, raha maha mänginud ja asusime tagasiteele hotelli, pisteti meile pihku mõned reklaamlehed. Jagati neid nii meestele kui naistele ja jagajaid oli tänaval tihedalt. Enamus neist kandis T-särke kirjaga "girls-girls-girls". Kumbki meist ei tundud vajadust pakutud teenuse järgi ja nii jäidki need kaardid meist hotellilauale vedelema.

 

Kuna Ameerika mäed jäid ka sel korral Las Vegases proovimata, siis ei saa see kindlasti jääda viimaseks Las Vegase külastuseks. Järgmise korrani, Las Vegas!!

Suur Kanjon -- tugitoolisportlased matkamas

Yosemitest võtsime suuna Suure kanjoni poole. Tähendas see umbes 12-14 tundi autosõitu. Kuna mobiililevi ei olnud, ei saanud me telefonis teekonda paika panna. Sõitsime nagu muiste --  paberkaardi järgi. Õnneks oli Saima andnud meile kaasa väga üldise Kalifornia teede kaardi, muidu poleks meil miskit abivahendit olnud. Aga linnadest kaugel piisas sellisest kaardist täiesti, sest polnud ohtu kiirteede rägastikku ära eksida. Võtsime suuna üle mägede ida poole, jäime pimeda kätte ja sattusime maailma käänulisemale ja üles-alla sööstvamale teele. Juhi positsioonil olija rähkles rooliga, minul ei jäänud muud üle, kui pigistada oma turvavööd nii ,et näpud kanged. Oli hea tunne pääseda tasasele maale. Öömajaks sobiva parkla leidsime ühes väikelinnas. Oli teine öö autos.

Hommikul jätkasime sõitu Suure Kanjoni suunas, tee lookles läbi kõrbe ja üle väikeste mäeahelike. Meid rõõmustasid odavad bensiinihinnad, kõigest 2,79 galloni eest. Bensiiniliitri hinnaks teeb see kõigest umbes 74 US senti. Kuna dollari ja euro suhe on hetkel üle aegade kõige kehvem, siis eurodes jääb hind enamvähem samaks. Eestiga võrreldes on see muidugi superodav. Peab muidugi tunnistama, et enamustes kohtades on ka siin galloni hind üle 3, kohati isegi üle 4 dollari.

Suure Kanjoni rahvusparki jõudsime napilt enne päikeseloojangut, maksime 25 dollarit sissesõidu õiguse eest ja olime valmis asuma nautima ühte seitsmest looduslikust maailmaimest. Öömaja meil muidugi jälle ei olnud, sest hotellilaadsete asutuste hinnad olid meile ilmselgelt üle jõu käivad. Mis siis muud, kui tuli jälle autos magada. Ja nüüd juhtus midagi, mida me kõik Ameerika filmides näinud oleme. Ühel hetkel ilmus meie auto juurde mundris mees, suunas meile üliheleda taskulambi näkku ja ütles, et Ameerika rahvusparkides ei ole lubatud autos magada. See olevat ebaõiglane nende suhtes, kes on ööbimise eest maksnud. Vabandasime ja ütlesime, et me ei märganud mingeid silte. Neid ei olevatki, aga tema just tuli meile seda tähtsat infot edastama. Õnnetuseks olime me aga enne magamasättimist joonut topsi veini ja seetõttu ei olnud meil just tol hetkel võimalik kuhugi sõita. Kui olime pühalikult kinnitanud, et vaid sel ühel ööl kavatseme autos magada, tehti meile erand ja lubati meil jääda sinna, kus me olime. Küll aga aeti samast parklast ära mõned teised autod.

Hommikul ärkasime enne päikesetõusu (mis oli 05.17), vudisime shuttle-bussi peatusse, et sõita South Kaibabi matkaraja alguspunkti. Oli plaanis matk alla kanjoni põhja Colorado jõe äärde ja seejärel Bright Angeli rada mööda üles tagasi. Sellise retke vastu hoiatasid kõik brošüürid, netilehed ja ka raja alguses olid veel hoiatussildid üleval.

Eestlased on teadagi kangekaelsed ja teavad ise kõige paremini, mis neile hea on. Nii ka meie. Ei lasknud end siltidest häirida ja sööstsime allapoole teele. Tegemist on ju igati ebatavalise matkaga, sest kõigepealt läbitakse kergem osa ehk allamäge minek ja seejärel tuleb end üles vedada. Lühidalt kokkuvõttes: allamäge 11,3 km seejuures langust 1457 m, ülesmäge 15,3 km ja tõusu 1335 m. Me ei olnud ainsad, nii mitmedki teised olid teel sama plaaniga. Alguses saime kõvasti tuult, mis liiva üles keerutas. Suu, silmad ja juuksed olid seda täis.

Kolm tundi hiljem olime all jõe ääres, pistsime tulitavad varbad vette, nosisime eelmise päeva grillkana jäänuseid ja avasime odralinnastest tehtud 5 %-se energiajoogi. Oli hää. Aga kauaks ei saanud logelema jääda, sest suurem pingutus ootas ees. Kui olime jõudnud suurema tõusu algusse ehk Indian Gardensi nimelisse vahepunkti, üllatas meid ebameeldiv vihmahoog. Sellega me küll ei olnud arvestanud. Pigem olime valmistunud tõsise troopika vastu. Redutasime pool tundi vihmavarjus. Vihm jäi järgi, aga päris sellega asi siiski ei piirdunud. Viimase tunni pidime matkama taas vihmasajus ja üsna tugeva tuulega. T-särgi väel oli päris külm, aga pooleli ei saanud ju ka jätta.

Kui veel pooltunnike oli minna, vudisid meile vastu mõned jaapanlased, kes tundsid huvi, kui kaua alla minek aega võtab. Ütlesime, et alustasime hommikul 5.30 ja oma 10 tundi kulub edasitagasi teele ära. Nad pööritasid silmi, hüüdsid "O my God, we have only an hour" ja pistsid allamäge punuma. Ei jäänud vaatama, mis neist sai. Meie jõudsimegi 10 tundi pärast starti üles veerele üle kere värisedes. Ilmselt soodustas seda ka väsimus ja suur pingutus. Siiski vedasime näole naeratuse ja lasime ühel kaasteelisel endast pildi teha, sest hetk vajas jäädvustamist.

Mulle oli see teine matk Suures Kanjonis ja peab tunnistama, et 14 aastat tagasi kulus aega 4 tundi rohkem ja üles jõudes oli tunne veel kesisem. Tõsi, siis oli juuli, mistõttu leitsak eestlasele väljakannatamatu (all kanjonis oli 42 kraadi kuuma, seekord vast kõigest 30). Kas teeksin selle matka uuesti? Jah kindlasti. Vaatamata sellele, et teisel päeval olid säärelihaste asemel kivid ja üks varbaküüs hakkas siniseks minema.

Kuna olime mundris mehele lubanud mitte enam rahvuspargi territooriumil autos magada, siis lahkusime ja otsisime väljaspool parki esimese teeäärse motelli. Saime 80 dollari eest viimase vaba toa. Aga tundsime, et oleme selle igati ära teeninud.

Yosemite org ja väike matk kose juurde

Ameerika lääneranniku külastuse hulka peaks kuuluma ka natuke loodusest osasaamist. Vähemalt juhul, kui seiklejad on natukenegi matkasellid. Meie oleme, igal juhul. Niisiis --  võtsime suuna Yosemite rahvuspargi poole. Siinkohal oleks võibolla asjakohane ära rääkida mobiili jaoks ostetud sim-kaardi lugu. Ühesõnaga ostsime interneti teel sim-kaardi, mis pidi meile andma Ameerikas 1 GB internetti ja "unlimited calles in US", lisaks pidi igal pool olema 4G levi. No üsna kohe selgus, et mingeid kõnesid ei olnud ja selleks oleks pidanud raha kohe juurde maksma. Järgmine avastus oli see, et 4G levi ei olnud kuskil ja meie õnnetuseks ei olnud meile vajalikul hetkel isegi 2G levi. Nimelt olime mobiili kavatsenud kasutada ühtlasi GPS-ina Google maps'i vahendusel, aga kui mingit levi ei ole, siis teekonda paika panna ei saa. Selgus, et levi on ainult (suurtes) linnades ja kiirteede ääres. Ühesõnaga San Franciscost saime ikka telefoni GPSi abil välja ja kuna teekond oli paigas ja telefoni me vahepeal kinni ei pannud, jõudsime kenasti Yosemite orgu kohale. Maksime auto kohta 30 dollarit sissepääsumaksu ja asusime loodust ja ilusaid vaateid nautima. Tõsi, esialgu vaid läbi autoakna. Esimeseks päris objektiks, kus ka autost välja ronisime, olime valinud Glacier Point'i. Avanesid tõelised "oh ja ah" vaated. Asusime nautima.

Järgmiseks tuli leida öömaja. Loomulikult ei olnud me midagi broneerinud ja ausalt öeldes olid kõik hotellilaadsete asutuste hinnad nagunii meie mõõdupuu järgi liiga kallid. Telki meil kaasas ei olnud ja kämpinguplatside juures laiutasid niiehknii sildid "full". Mis siis ikka -- tuli magada autos. Kaasas olid meil öhukesed suvemagamiskotid ja hommikupoole ööd oli neist ilmselgelt vähe. Sestap ei olnud ka kell 7 ärkamine mingi raskus. Ees ootas matk ülemise Yosemite kose juurde.

Niisiis edasi-tagasi tiiru pikkuseks 11,6 km, 823 m tõusu, tagasi tulles sama palju langust ja matkaajaks pakutud 6-8 tundi. Kategooria "strenuous" ehk meie keeli pingutav. Alt orust vaadatuna pidime jõudma kohta, kust ülemine kosk oma langust alustab.

Startisime kell 8.20 ja kohe algas ka ülesronimine. Kuna olime hommikuses värskuses ja rada kulges puude vahel parajas vilus, siis edenes tõus kenasti. Umbes poolel maal olid ilusad vaated küll oru poole, küll koskede poole. Nautisime ja imetlesime lõõtsutamise vahele.

Väike törtsuke oli vahepeal lauget rada ja siis algas järgmine tõus. Puid enam eriti ei olnud ja päike säras ja siras -- oli hirmus palav. Ähkisime aina enam. Aga üles me end punnisime, ühel jalas tennised ja teisel peaaegu uhiuued botased. Õnneks ei hakanud üks ega teine hõõruma. 2 tunni ja 50 minuti pingutamise järel jõudsime üles ja saabumise puhul tervitas meid kohe üks hirv. Pole küll loomaspetsialist, aga kits see vist ikka ei olnud. Või oli?

Kuigi kõik Yosemite pargi infolehed hoiatasid mustade karude eest: a la ärge jätke toitu isegi autosse, sest karud murravad auto ühe hetkega lahti, kui vaid näevad mingit toidupakki või haistavad lõhna. Üldse tundus, et karusid on iga puu taga. Nojah, meil tuli piirduda selle hirve/kitsega, mõne sisaliku ja edeva linnuga.

Ühesõnaga, üleval nautisime vaateid, väikest einet ja jooki. Seda kõike valvsa indiaani taadi pilgu all. Mulle tundus, et vaatamata mornile ilmele oli ta meiega rahul. Meie temaga ka.

Saanud toidust ja joogist innustust, vudisime alla tagasi. Kulus natuke vähem kui kaks tundi. Meie olime rahulolevad, jalad natuke torisesid. Aga nad veel ei teadnud, et ees ootab veelgi tõsisem matk Suures Kanjonis. Sellest siis juba järgmisel korral.