Bulgaaria pealinn Sofia: rännak ajas tagasi

Meie jaoks võiks seda lugu alustada lausega "33 aastat hiljem pöördusime tagasi Bulgaariasse ja esimene peatus oli selle pealinnas Sofias". Nii see on tõesti, et sügisel 1991, mõned napid kuud pärast Eesti iseseisvuse taastamist võtsime kuuekesi (3 tüdrukut ja 3 poissi, kõik ajaloo üliõpilased) ette retke Bulgaariasse. Jumal teab, kust see idee sündis just siia tulla. Aga see oli välismaa ja vaatamata sellele, et Ida-Euroopa, ikkagi põnev ja siiani ilma lubadeta reisimiseks kättesaamatu. Oli meilgi toona luba. Ise nikerdatud ja kartulitempliga vägevaks tehtud ja seejärel Postimehe faxist läbi lastud kutse Sofia lähedale areheoloogilistele väljakaevamistele. Raha meil ei olnud ja reisisime alates Chisnaust hääletades ja ööbisime telgis või ka niisama põõsa all. Tookordsel reisil oli seiklusi, aga jõudsime kõik elu ja tervisega tagasi. Seekord alustasime reisi veiniga, mille teel hotelli suvalisest nurgapoest ostsime. Eesmapilgul nägi see välja nagu pudel rapsiõli. Aga õnneks oli siiski vein, mis mekkis hästi, liiter maksis eurodes 2.50.

Kuna viisakas on alustada oma juttu positiivsega, siis nii minagi. Kes tahab teada, miks on selle linna külastamine rännak ajas tagasi, võib kohe lehte natuke allapoole kerida. Sofias ei ole võimalik mööda vaadata erinevatest pühakodadest, eelkõige õigeusu kirikutest. Neid on palju ja need säravad nii päikeses kui ööpimeduses. Olime natuke mures, et kas ikka võime neisse sisse astuda, kui naisterahval pea katmata ja paljad õlad ja mehel jalas lühikesed püksid. Aga tundub, et siin olid reeglid võrreldes Venemaa õigeusu kirikutega palju leebemad. Kedagi ei huvitanud, kui palju sa kaetud või katmata oled. No kui oleks võibolla päris paljalt sisse roninud, oleks hurjutada saanud ja välja juhitud. Oli pühapäevane päev ja ühes kirikus sattusime laste ristimisele - see toimus üsna konvereieril ja seltskond seltskonna järel astus preestri ette.

Kiiduväärsed on kindlasti veel turud ja söögikohad. Hinnad ei ole just määratult palju Eestist odavamad, aga nõksukese ikka. Õlle saab kõrtsis kätte 2-4 euro eest ja klaasi veini 3-4 euro eest. Korralik söögikord koos paari eelroa, kolme prae, kahe joogiga (sh alkohoolse) nina kohta maksab kolmele inimesele kokku umbes 50 eurot. Eestis ja eriti Haapsalus (mille kallistest toiduhindadest kirjutas hiljuti ka Delfi) saab sama raha eest 2 praadi ja 2 jooki. Aga huvitav oli see, et nt ühes kõrtsis oli lisaks soolale, piprale ja õlile võimalik krõbistada ka küüslauku. Ei kujuta küll ette, kes seda teha tahaks. Aga muidu peab igasuguseid bulgaariapäraseid roogi kiitma. Rohkelt tomatit, paprikat, baklažaani jne.

 

Kindlasti pidin Sofias ka capuccinot jooma, sest toona 1991. aastal sai just selles linnas joodud oma elu esimene taoline kohvijook. Sõbranna Mari onutütar oli just enne meie reisi käinud Prantsusmaal ja tuli sealt tagasi jutuga, et olemas on selline imeline jook. No muidugi, kui nägime, et ka bulgaarlased oskavad sellist jooki teha, siis pidime kohe järgi proovima. No see oli muidugi hoopis midagi muud, kui see kohv, mida ülikooli raamatukogu suurest potist endale tassi sai lasta. Mälestus sellest imejoogist ja sellega esmakohtumisest on siiani mälus alles.

Aastal 1991 oli Sofia meist justkui arengus ees ja juba poole jalaga läänes. Nüüd aga tundus, nagu oleksime sattunud tagasi 1990. aastate Eestisse. Väsinud majad, mida ei ole ammu värvitud, nurgapoed ja väikesed ärikesed, millest osad töötavad ja osad on ilmselt ammu oma tegevuse lõpetanud. Aga ka keegi teine ei ole neid üle võtnud ja sinna midagi uut rajanud. Tänavad on lagunenud ja auklikud - pidevalt peab ette vaatama, et ei komistaks ja luid ei murraks. Arusaamatult palju on autoosade kauplusi. Kas kõik sõidavad nii logude autodega, et neile on juppe vaja? Ei tea, aga ilmselt iga neljas sofialane teenib endale elatist autoosi müües.

Leidsime ka selliseid söögikohti, mille uksest sisenemine oleks ilmselt tähistanud õudusfilmi algust. Ei julge mõeldagi, mis nende uste taga peitub ja missugust teenindust või sööki-jooki sealt saab. Lubage esitleda: restoran Dragoman ja kohvik Prestiiž.

Aga et lõpetada lõbusama noodiga, siis Cyrilliuse ja Methodiuse ausammas oli ikka seal, kus 33 aastat tagasi. Nimelt toona paarikaupa hääletades olime kokku leppinud, et kohtume selle ausamba juures ja kontrollaeg oli igal täistunnil. Poisid olid kindlad, et selline ausammas peab ühes kirillitsat kasutava riigi pealinnas olemas olema. Õnneks oli ka ja kokku me saime oma ülejäänud reisiseltskonnaga. Talise mälus oli see küll poole väiksem kui tegelikkuses. Aga no vaevalt see aja jooksul suuremaks oli kasvanud. Meie olime selle juures seistes ikka täitsa päkapikud.