Veliko Tarnovo - armas linnake mäeküljel

Kuhu minna Sofiast edasi? Kaalusime kahe koha vahel: Plovdiv ja Veliko Tarnovo. Kuidagi kujunes nii, et rongipiletite ostmisel Plovdivisse tekkis tõrge ja siis otsustasime millegipärast vaadata, kas saaks bussiga Veliko Tarnovosse minna ja sealt edasi samuti bussiga Varnasse. Sai! Kumbki sõit umbes 3 tundi. Tundus mõistlik. Bussipiletid ostsime juba Eestis olles veebist ära ja see oli ilmselt õige otsus, sest bussid olid täitsa täis. Bussid on moodsad ja mõnusad ja kuigi neis tundub WC olemas olevat, ei lubata seda kasutada. Olime seda juba eelnevalt netist lugenud, nii et olime igaks juhuks enne bussisõitu vedelike tarbimisega väga ettevaatlikud. Ei olnud kindel, kas Bulgaarias on kombeks bussijuhilt pissipeatust küsida (nagu meil nõuka ajal).

Saabusime Veliko Tarnovosse parajal pärastlõunal ja kõndisime oma ööbimiskohta: Къща Гурков (Guesthouse Gurkov). Veliko Tarnovo oli Bulgaaria pealinn 12.-14. sajandil, nii et igati väärikas ajalugu. Gurkov oli vene väejuht ja kuigi meie praegu venelastesse selge umbusuga suhtume, siis sellel sellil oli oluline roll Bulgaaria vabastamisel Türgi ikkest. Ühesõnaga palju väärikat ajalugu nii linnakeses kui meie öömaja nimes. Külalistemajas võttis meid vastu armas lopsaka patsiga perenaine, kes näitas meile meie toa kätte. Ruumikas tuba kolmele maksis koos hommikusöögiga 65 euri. Ja see oli ikkagi väga korralik hommikusöök, isegi kodus valmistatud tiramisud sai lisaks tavapärasele hommikusöögile (omlett, peekon) ja kohalikele delikatessidele (banitsa, bulgaaria jogurt jne).

Armusime sellesse linnakesse kohe esimesest pilgust. Vanad ja kitsad tänavad, armsad majad. Natuke mõnusat kohalikku kunsti siin-seal. Parasjagu söögikohti ja lokaale. Kusjuures võrreldes Sofiaga nägi see koht palju moodsam ja kaasaegsem välja. Isegi laps tõstis pilgu telefonist ja ütles, et siin on vist rikkamad inimesed, sest autod on uhkemad.

Turiste paistis linnas liikuvat, sest külalistemajade sildid olid peaaegu iga neljanda maja peal. Ilmselgelt on see mägilinnake turistide hulgas populaarne. Meil valmis kindel plaan siia tulevikus tagasi tulla ja mitmeks päevaks jääda. Kindlasti on ümbruskonnas ka matkaradasid, mida lähemalt vaadata. Lihtsalt praegune ilmastik (30+ kraadi) ei ole eestlasele suuremateks välitegevusteks sobiv.

Eesti ajaloos on üks segane punkt admiral Pitka saatus Teise maailmasõja lõpul. Pole teade tema surma- ega hauakohta. Meil tekkis kindel kahtlus, et võibolla õnnestus Pitkal  kuidagi keerulisi teid mööda pääseda Bulgaariasse ja Veliko Tarnovo linna, sest no üks paljudest linna ausammastest/skulptuuridest oli ilmeksimatult Pitka nöo ja olekuga. Ehk peaks Poolast Lembitu pealuu otsijad suunama oma pilgu ka Bulgaariasse Pitka jälgede ajamiseks. Ühed Eesti ajaloo suurkujud kõik.

 

Üks huvitav juhtum oli ka selles linnas. Külastasime kohalikku postkontorit, sest meil oli marke vaja. Meil on kombeks teineteisele reisilt postkaarte saata. Ja seda mitte ainult juhul, kui eraldi reisime, vaid ka siis, kui koos reisil oleme. Tänapäeval on katsumused mõlemad -- nii kaardi kui margi leidmine. Ka Veliko Tarnovos käisime päris mitmes suveniiripoes sees ja kui küsisime postkaarti, vangutati pead. Lõpuks saime kaardid, vaja oli veel margid kätte saada. Esimeses postkontori nime kandvas asutuses see ei õnnestunud. Leti taga olev tädi vangutas pead, viipas käega paremele ja ütles "tsentralna". Liikusime siis paremale ja leidsime selle "tsentralna" ka üles. Seal oli paar inimest enne meid järjekorras, aga töötas 3 letti, nii et arvasime asja kiiresti lahenevat. Aga nii ei läinud, sest üldiselt on nii, et bulgaarlastel on aega küll ja kiiret ei ole neil kuhugi. Siis juhtus aga hoopis huvitav lugu. Ühe mittetöötava luugi ees seisis tool ja ma veel vaatasin seda tooli ja mõtlesin, et kas see on pandud selleks, et mõni vanainimene ei jõua seistes oma asju ajada. Ei, tool oli hoopiski muu jaoks. Äkitselt kargas üks juba pikemat aega ühe kaugema leti ääres oma asju ajav minikleidis naine sellele toolile, tõmbas luugi lahti ja ronis üle leti nö töötajate alale. Ütleme nii, et see barjäär oli ikkagi nii kõrge, et püsti seistes oli paras käed sinna toetada. Tundub, et selline käitumine oli seal üsna tavapärane praktika ja see tool oligi seal selleks, et kliendil oleks vajadusel võimalik leti taha pääseda. Ja no ega meie margiostmine ka kergelt ei läinud. Klienditeenindaja ohkas sügavalt, kui me oma soovi esitasime. Kuskilt kaugusest leidis ta mapi markidega ja sahmis nendega tükk aega. Lõpuks müüs meile 3 levi eest margi. Olgu öeldud, et Varnast marke ostes maksis rahvusvaheline saatmine 1.90. Eks hiljem segub, kas kohale jõuavad mõlemad kaardid. Kaks aastat tagasi Itaalia kolkast saadetud kaardid ei ole siiani kohale jõudnud.

Üks, millega Bulgaarias ka päriselt arvestada ei saa, on poodide lahtiolekuajad. Kui on kirjas, et pood on lahti kuni kl 23, siis see ei takista seda juba 20 minutit varem kinni panemast. Ja kui sa siis kolistad selle ukse taga ja katsud müüjale rääkida, et sa tahaksid vaid ühte veini osta, viskab ta sulle üle huulte, et tal on kassa juba tehtud. Selge, kui kassa on tehtud, siis on tänaseks veiniga kõik. Õnneks on siiski kõik Bulgaaria linnad täis "supermarketeid", mis meie mõttes on siiski kioski mõõtu ja need päriselt ei hooli uksel olevatest lahtiolekuaegadest. Kui on kliente ja müüjal tuju hea, siis müük toimub kasvõi hommikuni. Nii ei pidanud ka meie oma imetabase külalistemaja veel imelisemal terrassil niisama istuma, vaid saime mekkida kohalikku vahuveini koos kohalike nektariinidega. Elu on lill, ei saa millegi üle kurta!

Bulgaaria pealinn Sofia: rännak ajas tagasi

Meie jaoks võiks seda lugu alustada lausega "33 aastat hiljem pöördusime tagasi Bulgaariasse ja esimene peatus oli selle pealinnas Sofias". Nii see on tõesti, et sügisel 1991, mõned napid kuud pärast Eesti iseseisvuse taastamist võtsime kuuekesi (3 tüdrukut ja 3 poissi, kõik ajaloo üliõpilased) ette retke Bulgaariasse. Jumal teab, kust see idee sündis just siia tulla. Aga see oli välismaa ja vaatamata sellele, et Ida-Euroopa, ikkagi põnev ja siiani ilma lubadeta reisimiseks kättesaamatu. Oli meilgi toona luba. Ise nikerdatud ja kartulitempliga vägevaks tehtud ja seejärel Postimehe faxist läbi lastud kutse Sofia lähedale areheoloogilistele väljakaevamistele. Raha meil ei olnud ja reisisime alates Chisnaust hääletades ja ööbisime telgis või ka niisama põõsa all. Tookordsel reisil oli seiklusi, aga jõudsime kõik elu ja tervisega tagasi. Seekord alustasime reisi veiniga, mille teel hotelli suvalisest nurgapoest ostsime. Eesmapilgul nägi see välja nagu pudel rapsiõli. Aga õnneks oli siiski vein, mis mekkis hästi, liiter maksis eurodes 2.50.

Kuna viisakas on alustada oma juttu positiivsega, siis nii minagi. Kes tahab teada, miks on selle linna külastamine rännak ajas tagasi, võib kohe lehte natuke allapoole kerida. Sofias ei ole võimalik mööda vaadata erinevatest pühakodadest, eelkõige õigeusu kirikutest. Neid on palju ja need säravad nii päikeses kui ööpimeduses. Olime natuke mures, et kas ikka võime neisse sisse astuda, kui naisterahval pea katmata ja paljad õlad ja mehel jalas lühikesed püksid. Aga tundub, et siin olid reeglid võrreldes Venemaa õigeusu kirikutega palju leebemad. Kedagi ei huvitanud, kui palju sa kaetud või katmata oled. No kui oleks võibolla päris paljalt sisse roninud, oleks hurjutada saanud ja välja juhitud. Oli pühapäevane päev ja ühes kirikus sattusime laste ristimisele - see toimus üsna konvereieril ja seltskond seltskonna järel astus preestri ette.

Kiiduväärsed on kindlasti veel turud ja söögikohad. Hinnad ei ole just määratult palju Eestist odavamad, aga nõksukese ikka. Õlle saab kõrtsis kätte 2-4 euro eest ja klaasi veini 3-4 euro eest. Korralik söögikord koos paari eelroa, kolme prae, kahe joogiga (sh alkohoolse) nina kohta maksab kolmele inimesele kokku umbes 50 eurot. Eestis ja eriti Haapsalus (mille kallistest toiduhindadest kirjutas hiljuti ka Delfi) saab sama raha eest 2 praadi ja 2 jooki. Aga huvitav oli see, et nt ühes kõrtsis oli lisaks soolale, piprale ja õlile võimalik krõbistada ka küüslauku. Ei kujuta küll ette, kes seda teha tahaks. Aga muidu peab igasuguseid bulgaariapäraseid roogi kiitma. Rohkelt tomatit, paprikat, baklažaani jne.

 

Kindlasti pidin Sofias ka capuccinot jooma, sest toona 1991. aastal sai just selles linnas joodud oma elu esimene taoline kohvijook. Sõbranna Mari onutütar oli just enne meie reisi käinud Prantsusmaal ja tuli sealt tagasi jutuga, et olemas on selline imeline jook. No muidugi, kui nägime, et ka bulgaarlased oskavad sellist jooki teha, siis pidime kohe järgi proovima. No see oli muidugi hoopis midagi muud, kui see kohv, mida ülikooli raamatukogu suurest potist endale tassi sai lasta. Mälestus sellest imejoogist ja sellega esmakohtumisest on siiani mälus alles.

Aastal 1991 oli Sofia meist justkui arengus ees ja juba poole jalaga läänes. Nüüd aga tundus, nagu oleksime sattunud tagasi 1990. aastate Eestisse. Väsinud majad, mida ei ole ammu värvitud, nurgapoed ja väikesed ärikesed, millest osad töötavad ja osad on ilmselt ammu oma tegevuse lõpetanud. Aga ka keegi teine ei ole neid üle võtnud ja sinna midagi uut rajanud. Tänavad on lagunenud ja auklikud - pidevalt peab ette vaatama, et ei komistaks ja luid ei murraks. Arusaamatult palju on autoosade kauplusi. Kas kõik sõidavad nii logude autodega, et neile on juppe vaja? Ei tea, aga ilmselt iga neljas sofialane teenib endale elatist autoosi müües.

Leidsime ka selliseid söögikohti, mille uksest sisenemine oleks ilmselt tähistanud õudusfilmi algust. Ei julge mõeldagi, mis nende uste taga peitub ja missugust teenindust või sööki-jooki sealt saab. Lubage esitleda: restoran Dragoman ja kohvik Prestiiž.

Aga et lõpetada lõbusama noodiga, siis Cyrilliuse ja Methodiuse ausammas oli ikka seal, kus 33 aastat tagasi. Nimelt toona paarikaupa hääletades olime kokku leppinud, et kohtume selle ausamba juures ja kontrollaeg oli igal täistunnil. Poisid olid kindlad, et selline ausammas peab ühes kirillitsat kasutava riigi pealinnas olemas olema. Õnneks oli ka ja kokku me saime oma ülejäänud reisiseltskonnaga. Talise mälus oli see küll poole väiksem kui tegelikkuses. Aga no vaevalt see aja jooksul suuremaks oli kasvanud. Meie olime selle juures seistes ikka täitsa päkapikud.