Tenerife: rannaassortii

Randu Tenerifel jätkub. Selles ei ole kahtlustki. Ja mida põhjamaalase hing detsembris ikka ihkab – päikest ligi lasta ja ookeanis ujuda. Meil on tõesti vedanud, kuna terve nädala jooksul ei ole olnud ühtki pilvist päeva, vihmast rääkimata. Oleme siiski rannamõnude nautimisega üsna mõõdukalt ringi käinud ja kauemaks kui pooleteiseks tunniks päevas ei ole end rannaliivale sättinud. Aga igal päeval oleme sihikule võtnud erinevad rannad. Ühes põhjapoolses otsas asuvast rannast oli juba eelmises blogiloos juttu. Teistel päevadel oleme suuna seadnud Los Gigantese ja Los Christianose vahele jäävatele randadele.

Eile võtsime sihikule nn hipide ranna, kuhu pääsemiseks tuli pool tundi matkata üle mägede. See meile muret ei valmistanud, kuna nagunii olime pidanud ära jätma matka Masca külast alla mere äärde, sest matkatee olevat ohtlike suurte kaljurahnude tõttu suletud juba kaks aastat. Nii meile vähemalt öeldi sellest firmast, kes korraldas paadireise Masca küla alt mere äärest tagasi Los Gigantesesse. Sõitsime La Caleta külla, tegime kohvikus väikese turgutuspeatuse ja asusime õiget teeotsa otsima. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu või kui pikalt matkata tuleb. Saime õige teeotsa kätte ja õige pea märkasime ka siin-seal mägede vahel telke ja ajutisi eluasemeid, mille ümber askeldasid enamasti rastapatsidega tegelased. Rannad paistsid ülevalt mäe otsas vaadatuna imeilusad-- sinine sillerdav vesi püüdis pilku.

Laps oli muidugi väga elevil juba alates eelmisest õhtust, kui rääkisime talle, et homme läheme hipide randa, kus enamasti kõik päevitavad paljalt. Lõpuks ta muidugi arvas, et kui kõik teised on paljad, siis pole ju imelik, kui temagi paljas on. Tegelikult seda vaja ei olnud, sest rannas leidus igat – oli porgandpaljaid, poolpaljaid ja siivsalt rannariides inimesi. Just nii nagu igaüks soovis. Laps kuulutas pärast selle ranna kõige paremaks Tenerifel ja üldse mitte vabameelse enda alasti koorimise tõttu, vaid lainete tõttu, millele sai vastu hüpata või siis proovida lasta neil end randa kanda. Põhimõtteliselt möödus tal terve poolteist tundi lainetes hullates.

Kohaliku „küla“ elanikud olid sinna randa ja mägitee äärde rajanud kõik eluks vajaliku. Rannas töötas baar, olemas oli kohalik raamatukogu, kaasa sai osta suveniire ja ei puudunud ka altar hinge kosutamiseks.

Edasi-tagasi tegime niisiis tunnise matka, mis oli väga OK. Just paras jalutuskäik. Meil muidugi olid jalas täiesti ebasobivad jalanõud, sest kohati tuli ka natuke kaljudel turnida. Teised rajal olijad olid ikka varustatud korralike spordi- või suisa matkajalanõudega. Aga eriti „kogenud“ matkajad saavad hakkama ka täiest ebasobilike linnakingadega ühtki liigest väänamata.

Meie kohalikus linnakeses on väga mõnusaks rannaalternatiiviks merevee bassein – looduslik, kuid natuke inimkäega järgi aidatud. Peamiselt see tähendab, et saad rannas olla ilma selleta, et kõik kohad oleks liiva täis ja vesi on muidugi ka nõksa soojem, sest ühendus ookeaniga on natuke piiratum. Muidugi ekstra särtsu andsid jälle lained, mis üle barjääri sihukese hooga lõid, et serva peal peesitajad minema pühkisid. Aga no inimene kohe otsib teravaid elamusi ja laineootajate rivi oli pidevalt ootamas.

Eks me käisime nii mõneski rannas veel, aga no need olid nii tavalised, et eraldi ei ole mõtet neil peatuda.

Tenerife: päevatripp Los Gigantesest põhjakaldale

Nüüd siis teist korda Tenerifel. Sel korral sai nädalakeseks nö kodulinnaks valitud Los Gigantes – saare läänekaldal asuv kuurortlinn. Korter on pisike, aga rõdu vaatega sadamale ja suurtele kaljudele kaalub selle väikesed puudused igal juhul üles. Hind on ka muidugi naeruväärne, nädala eest maksame 282 eurot ja selle eest on meie kasutuses üks magamistuba-elutuba, pisike külg-ees-mine-sisse köök ja wc-vannituba. Esimesel päeval ei võtnudki midagi suurt ette – jalutasime linnakeses, käisime kohalikus rannas, jõime kohvikus Sangriat, peesitasime basseini ääres. Põhimõtteliselt võtsime detsembrikuu suvest viimast.

Teisel päeval otsustasime võtta ette väljasõidu põhja poole. Kõigepealt võtsime sihikule Garachico linnakese. Põhimõtteliselt ronisime oma väikese ja veel väiksema mootoriga autoga üle mägede. Kohati oli tee väga hirmus, sest sisuliselt tuli kitsaid külatänavaid mööda sõita otse seinast alla ja siis teha järsk pööre kuskil maja nurga juures vasakule või paremale. Seejuures tasub veel märkida, et need külavaheteed olidki ühe auto laiused. Auto oli peamiselt mitukümmend minutit niisuguses nina-allapoole-asendis, et bensiininäidik tegi meid juba murelikuks, et kas ikka jõuame enne paagi tühjenemist mõnda bensiinijaama. Siledamale maale tagasi jõudes selgus, et bensiini on paagis veel küllalt. Selle koleduse peal ei tulnud meeldegi ühtegi pilti teha, aga enne kõige hirmsamate hetkede algust imetlesime Teide mäge.

Lootsime Garachicos kümmelda merevee basseinides, mis olid mõnusalt mere ääres, kuid väikese inimese abikäega siiski suurest merest eraldatud. Meie suureks pettumuseks olid basseinid talveks suletud, kuna mõni talv tagasi olid tugevad lained seal kurja teinud. Aga linnake ise oli ka ilus vaadata ja tundus, et mitte nii turistikas kui meie Los Gigantes. Tegime väikese kohvi- ja churropeatuse. Viie euro eest saime kolme peale 10 igavesti pirakat churrot ja suurtele kohvid ning lapsele väga tummise šokolaadi (kuhu oli muide hea churrosid sisse kasta). Väike hinnavõrdlus Eestiga – Tartus Kolmes Tillis tuleb 4-5 poole lühema churro eest välja käia oma 5 euri (kui mälu nüüd ei peta).

Järgmiseks võtsime sihikule kõige vanema draakonipuu (Drago Millenario) imetlemise. Natuke jälle autoga mäest üles ja koos teiste turistidega puu poole teele. Õige puu juurde oli muidugi äri püsti pandud ja puu jalamile pääsemiseks taheti 5 euri. See ei tundunud meile vajaliku investeeringuna ja selle asemel vaatasime lähedalt hoopis üht mõni samm eemal asuvat ja nõksa nooremat puud.

 

Edasi kihutasime põhjakalda teise serva rannamõnusid nautima. Playa de las Teresitas ootas meid kollase liivaga, mis siinkandis ju pigem haruldus. Ega ei teagi, kas see liiv on seal looduslik või inimese abiga kohale sätitud. Autot parkides kohtasime nö isehakanud parkimiskorraldajat, kes tuletas meile meelde, et me enne lahkumist ikka aknad ja uksed korralikult suleksime ja sõbraliku jutu lõppu viskas, et parkimine maksab 3 euri. Raha ei tundunud eriti suur ja pistsime selle talle pihku. Pärast muidugi saime aru, et see igavese hipi välimusega vanamees kogus endale lihtsalt väikest taskuraha. Kui me rannast lahkusime, polnud teda enam kuskil näha. Mis siis ikka, võtsime seda kolmekat väikese annetusena muhedatele vanameestele.

Rand oli mõnus – laps mässas nii liivas kui vees. Suured peesitasid liival ja võtsid rannabaarist klaasikese valget veini (ei saa jätta mainimata, et hind oli 2.80).

Samas linnakeses sõime ka lõunat ühes kalarestoranis. Valisime ühe, mis jäi rannapromenaadist kõrvale natuke majade vahele. Tellisime friteeritud mereandide valiku, mis maksis 35 raha. Vaagen oli hiiglaslik ja kolmekesi andis seda süüa. Aga kõik maitses jumalikult ja mõmisesime ainult rahuolevalt. Lõpetuseks toodi kõigile väikeses klaasis valge jäine asjandus. Kelner vaatas lapse poole ja ütlen „sidrunisorbett, alkoholita). See oli just paras magus-hapu jäine suutäis seda rikkalikku toidukorda lõpetama.

Päeva lõpetasime väikese šoppamisega El Corte Ingles kaubamaja outletis. Kolme peale soetasime 4 paari kingi, 3 paari pükse, 2 pluusi ja 1 mütsi. Tagasitee kodukülla võttis tunnikese mööda kottpimedat kiirteed, kus oli üsna vilgas liiklus. Nö koju jõudes ütles autojuht tagasihoidlikult, et homme võiks õhtul siiski valges tagasi tulla. Kui pole harjunud 120 kilomeetrise tunnikiirusega pimedas kihutama mäest üles ja alla, siis pole siin midagi imestada.