Mallorca: turisti elu ja olu

Nädalake lõunamaal on selja taha jäänud. Võib teha kokkuvõtteid. Meie külaks oli niisiis Colonia de Sant Jordi -- lõunaranna väikelinn. Valisime selle, kuna oktoobris pidavat saare lõunaküljel ilmaolud paremad olema. Ega pole põhjust kurta. Kui esimesed päevad olid poolpilves ja tuli isegi mõni vihmasabin, siis nädala teine pool oli väga päikeseline. Meres käisime ujumas iga päev ja kuigi rannas suurtel tahvlitel kuskil veetemperatuuri kirjas ei ole, jääb see kindlasti kuskile 23-24 kraadi kanti.

Söögist peab alati kirjutama, sest see on üks hea elu tugisambaid. Toit siin just hirmus odav ei ole. Poodides kõiguvad hinnad 3-4-kordselt. Üldiselt peab ütlema, et ei puuviljad ega kala ei ole väga odavad, kuigi meil olid mõlema suhtes suured ootused. Kohalikud poed on üsna väikesed ja valik samamoodi väike. Palmas käies tasus suurest kaubanduskeskuse Carrefouri toidupoest enamvähem nädala varu ära osta -- niipalju, kui ette suutsime mõelda. Sealt saime ka kala. Õnneks oli meie külas kohapeal üks sümpaatne juurvilja-pood, kus osad asjad väga hea hinnaga. Näiteks arbuus maksis 15 senti kilo, natuke rustikaalsema välimusega paprikaid sai 20 senti kilo, edevamad olid 90 senti kilo. Meile see pood igatahes meeldis ja käisime sealt ikka varusid täiendamas. Ühel päeval ostsin hunniku paprikaid, veerand arbuusi ja 2 suurt punast sibulat ning arve oli 83 senti.

Väga ägedad on mõnedes linnakestes toimuvad turud-laadad. Meie käisime Santanyi turul, mis toimub igal kolampäeval. Oma mõttes olime kujutanud selle turu selliseks kohalike farmerite ja tootjate turuks. Tegelikkuses müüdi seal igasugu kraami. Oli köögivilju, oli pagaritooreid, aga lisaks oli ka igasugu pulste ja värke. Näiteks nahast kottide müüjaid tulid kuidagi väga tuttavad ette seoses Marrakeshi turuga. Kui meie kohalikus juurviljapoes maksis arbuusikilo 15 senti, siis laadal sai osta 4 viilu 1 euro eest. Üldse oli iseloomulik see, et hindu väljas ei olnud ja need sai teada vaid küsimise peale -- eks need siis kujunesid vastavalt küsijale. Kui letil on valida 5 erinevat sorti tomateid, siis tegelikult ei viitsi ju nende hindu hakata läbi küsima. Aga melu oli ikka tore, kuigi me muud peale "ensaimada" (kohalik kohev saiake kas ilma või siis mõnusa vaniljekreemist täidisega) saia ei ostnud. Laps nabis veel mõned juustupalad maitseks, aga no seda küll meenutada ei tahaks, sest see jube maitse pärast 5x5 mm suuruse palakese suhupistmist ei lahkunud ka tunde hiljem. Ütleme nii, et ei ahvatlenud juustuostmisele.

Meie külas on enamus restorane ikka pigem turistidele suunatud, st kallivõitu. Ühtegi päris kohalike kõrtsi ei õnnestunud leida. Ei teagi, kus linnakese päris elanikud õhtuti aega käivad veetmas. Olime eeltööna google'i abil selgeks teinud, et linnas on üks söögikoht "El Paso", kus päevamenüü saab 10.50 eest. Juba esimesel õhtul tahtsime sinna sööma minna, aga leidsime eest suletud uksed ja sildi "nuovo hoarario 15.30". Teisel päeval üritasime uuesti ja siis juba lõuna ajal. Läks õnneks. Lubatud raha eest sai eelroa (supp või salat), prae (tavaliselt oli valida 2 erineva vahel), magustoidu (sai ka valida 3-4 erineva vahel) ja vee ning pudeli veini. Väga maitsev kodune söök oli, nii et käisime seal igal päeval, kui just kuskil väljasõidul ei olnud.

Üks, mida siin kindlasti kiitma peab, on parkimine. See on igal pool tasuta. Kui vaid leiad tänavaservas koha, siis pargi kaua soovid. Ja alati leiad, see on kindel. Kitsamatel tänavatel tuleb lihtsalt autopeegel igaks juhuks sisse keerata, et keegi uljaspea seda maha ei sõidaks. Liiklus on üldse väga viisakas, kuigi lõunamaalt võiks oodata midagi muud. Kõik arvestavad kõigiga. Ja politsei ei ahista inimesi, kuigi neid on vahest isegi näha.

Mallorca: päev matkateel (Llevanti poolsaar)

Härra isa oli teinud natuke eeltööd ja otsinud välja mõned matkarajad. Ühe korraliku puhkuse osaks võiks ju kindlasti olla ka natuke füüsilist pingutust lisaks rannas vedelemisele ja kultuuriliste vaatamisväärsuste vaatamisele. Meie peatuskohast umbes tunni ja veerandi sõidutee kaugusel asub Llevanti poolsaare rahvuspark. Seal saab valida umbes kümnekonna erineva matkaraja vahel, mis veidral moel antud kõik nö edasi-tagasi käikudena, kuid kombineerides ja ise natuke juurde pannes, saab neist ka ringraja kokku. Kodu juurest autosse istudes teadsime, et meid pidi ootama umbes 8-kilomeetrine rada. Kui olime auto ära parkinud ja härra isa oli natuke silmitsenud infotahvlit, naases ta meie juurde infoga, et vist ikka tuleb 10 kilomeetrit ära. Noh, kümme pole ju ka palju. Eriti, kui keset matka terendas väike rannapuhkus privaatsel liivaribal.

Igatahes olime kl 12.15 (sest liiga vara me ju oma päevaga alustada ei suuda) matkaraja alguses. Parklas oli veel umbes 15 autot, mis täendas ka mõne teise matkaja kohalolu. Tegelikkuses oli rada üsna meie päralt ja vaid paaris kohas kohtusime saksa pensionäridega. Just sel sügisel koolis inglise keelega alustanud laps sai harjutada viisakat "hellõu" tervitust. Ta arvas, et tema oma tuleb väga hästi välja, kuid sakslaste "hallo" pälvis kerget kriitikat.

Matkarada oli iseendast kerge ja kulges kiviklibust ja maasturitega sõidetavat teed mööda. Laps mainist 500 meetri kõndimise järel esimest korda, et jalad hakkavad väsima ja igav on. Tema oleks oodanud turnimist, kus tuleb liikuda nii käte kui jalgade abil. Siis oleks põnev olnud. Igatahes kaks ja pool tundi pärast starti olime rannas ja see ei olnud just päris see "liivarand", kus oleks saanud laisalt meres liguneda. Laine rapsis randa ja samas oli jõe suue, mis külmemat vett peale tõi. Kuid laps oli väga õnnelik, sest see oli vist küll kõige rohkem lainetust, mis siin saarel üldse õnnestub saada. Ja nagu me kuulsime, oli ta algusest peale oodanud võimalust lainetes hullata. Veetsime rannas tunnikese ja siis jätkasime edasironimist. Sel hetkel oli ka üsna selge, et see rada on üksjagu pikem kui 10 km.

Esimene jupp rannast oli puhas tõus kõrgustesse, mööda üsna ebatasast kitserada. Päike lõõskas ja juua polnud enam suutäit, kuna olime ju tulnud üsna lühikesele matkale. Laps kinnitas üha valjuhäälsemalt, et see on tema elu kõige jubedam päev ning surm on silme ees. Nii hull olukord muidugi ei olnud, aga 9-aastased oskavad päris hästi liialdada. Päike vajus järjest madalamale ja muutus sedavõrra nõrgemaks. Imetlesime vaateid ja vantsisime edasi. Proua ema tundis vasaku jala suure varba all üht vesivilli järjest suuremaks paisuvat. Aga mis tast ikka vaadata, sest ühtegi plaastrit nagunii varustuses ei olnud. Parem ikka ühe soojaga edasi käia ja siis ei pane teist õieti tähelegi.

Natuke enne kella seitset olime parkimisplatsil tagasi. Meie Fiat Panda ootas seal ainsana veel oma reisikaaslasi. Sakslased olid kõik juba lahkunud ja ilmselt pistsid juba kuskil restoranis hõrgutisi põske. Meil läks kojujõudmiseni veel pea kaks tundi, sest tagasiteel istusime üleelmise päeva üleujutustest tekitatud liiklushummikus Sant Llorenci juures. Oli tõesti näha autosid ja muud vähemväärtuslikku prügi, mis oli tulvavete poolt põldudele hunnikutesse kantud.

Täna hommikul võtsin Härra Isa poolt väljatrükitud matkakaardid välja ja tegin väikese liitmistehte. Meie matka pikkuseks oli ei vähem-ega-rohkem kui 16 km. See jääbki saladuseks, kuidas sama kaarti vaadates oli võimalik saada tulemuseks 8 km. Aga mis sest ikka, isegi laps jäi ellu, kel korduvalt surm silme ees oli. Täna on uus päev ja nagu ikka, on väikesest pingutusest vaid mõnus rammestus jalgades ja hea tunne hinges.

Mallorca -- esimesed muljed

Nüüd ongi nii, et oleme esimest korda Mallorcal. Noh, eks enamasti ongi nii, et oleme igal pool esimest korda, sest nii palju kohti on veel käimata ja ikka tahad kogeda midagi uut, mitte tulla tuttavatele radadele. Küllap see aeg ka kunagi tuleb. Vähemalt tundub selline perspektiiv terendamas, kui vaadata meist paarkümmend aastat vanemaid paarikesi kontidele mõnusat lõunamaa kliimat nautimas. Aegajalt ikka taban end mõtlemast, kas see on meie tulevik. Üldse mitte negatiivses mõttes, olgu kohe öeldud. Pigem ikka tundub selline tuleviku väljavaade tore ja mõnus.

Seega siis Mallorca. Seekord väga mõnusalt Air Balticu abil natuke vähema kui 4 tunni jooksul Riiast otse kohale lennutatuna. Ehk siis ära jäi Ryani Airi abil terve päev vältav Euroopa avastamine ja alles õhtupimeduseks sihtpunkti saabumine. Lennuhind mõnikümmend eurot kallim, aga samas pool päeva kui maast leitud ja juba saabumispäeval võimalus rannas vedeleda.

 

Rendiauto võtsime firmast Vanrell, mis oli poole odavam võrreldes Hertzi ja teiste tuntud firmadega. Tõsi, jätsime auto otsimise üsna viimasele hetkele, nii et võibolla oleks varem kavandades ka tuntud firmadest saanud märksa soodsamalt. Fiat Panda on muidugi imepisike, aga meile kolme peale täitsa piisav. Paistab, et see on siin üsna popp mudel, sest oleme neid teedel päris palju näinud. Eestis nagu ei meenugi, et oleks sellist liiki kunagi liiklemas näinud. Arvestades siinseid kitsaid tänavaid ja kesiseid parkimisolusid, on sellise väikese autoga igatahes palju kergem opereerida kui mõne pirakaga.

Meie küla on Colonia de Sant Jordi, umbes tunnise autosõidu kaugusel Palmast loode suunas. Peatumipaika otsides tundus kohe, et ei taha olla pealinnas, vaid pigem mõnes väiksemas külas lõunarannikul. Tundub üsna hea valik, sest liivased rannad on 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Turiste on suht palju, aga kõik on viisakad sakslased. Sakslased ongi siin vist peamine sihtgrupp, sest kõigis restoranides on saksakeelne menüü kas suisa esimene või siis hispaaniakeelse järel kohe teine. Lihtsalt paar juhuslikku fotot imelikult nuditud puudest ja siis lõunamaale iseloomulikust õiteilust. Äärmused.

Esimene ootamatus tabas meid kohe esimesel päeval (pühapäeval), kui korteriperemees pärast kella kahte meile korteri kätte andis. Lühikese tutvustuse käigus saime teada, et pühapäeva pärastlõunal on kõik toidupoed suletud ja taas saab poodi minna esmaspäeva hommikul. Aga vein ja õlu, mida lootsime kohe endale keelekasteks varuda? Muidugi, seda kõike saab ka restoranidest ja baaridest, aga hinnad on märksa krõbedamad. Õnneks polnud olukord päris lootusetu, sest bensiinijaamad müüvad ka siin "hädapärast", nii et keegi nälga ja janusse ei jää.

Kuna me poest endale õhtusöögikraami ei saanud osta, siis pidime otsima midagi kohalikest baaridest ja restoranidest. Rannapromenaadil küsiti isegi supi eest 20 euri ja no seda me polnud valmis maksma. Lonkisime edasi ja leidsime rannast mõnesaja meetri kaugusel ühe kebabi-koha, mis pakkus tegelikult ka üsna mitmekesist menüüd. Kuna me kõik oleme suured kebabi-sõbrad, siis sinna me jäimegi. Mõni sõi kebabi, mõni võttis viini šnitsli (ikkagi ju sakslaste paradiis). Joogiks võtsime sangriat -- vabandust, aga pildistamine tuli meelde alles siis, kui kann juba tühi oli. Eine lõpetuseks pakuti meile maja kulul kohalikke napse maitsta -- virsiku ja meloni maitsega 12-protsendilise kangusega liköörilaadsed joogid. Tõesti, puuvilja maitse oli väga tugev nii lõhnas kui joogis endas.

Ka paradiisis ei paista päike igavesti. Hetkel tunneme end igatahes kui Lõuna-Eesti metsavahel, kus vähimagi tormi ja tuulega elekter kaob. Kuna viimased paar tundi on vihma ladistanud ja ka natuke müristanud, siis kadus nii tunnike tagasi ka elekter. Natuke ootamatu, aga samas ka põnev, et mis edasi saab. Lapse soovil tahtsime küll minna õhtul randa "mõmisema" (loe: sumisena), kuid see plaan tuleb vist küll edasi lükata. Elekter ei ole veel tagasi tulnud. Isa ja poeg mängivad tahvlis malet, ema kirjutab blogi. Kuni akud kestavad, on tegevus olemas. Edasi peame vist hakkama lapsepõlve mälestusi rääkima.