Läksime suvitama Agadiri Marokosse

Kui suve pole õieti olnud ja juba kuu või kaks on pidevalt pilved rippunud maani ja temperatuur kõikunud nulli ja pluss viie vahel, tuleb siirduda lõunasse. Seekord langes valik Marokole ja Agadirile. Algas kõik sellest, et Kaubamaja Osturallil müüdi soodsana tuduvaid paketireise. Lootsin, et ehk õnnestub taaskord pääseda ise reisi korraldamisest ja lihtsalt ilmuda kott näpus ja päikeseprillid ees Tallinna lennujaama. Siiski, kodune konsiilium laitis kohe maha idee paketireisist, sest ise sebides saab palju odavamalt. Tõsi ta on. Niisiis ostsime jälle Ryan Airi piletid (algusega Riiast ja minnes üle Londoni, tagasitulles üle Brüsseli) ja panime booking'u kaudu endale öömaja kinni. Seekord siiski koos hommiku- ja õhtusöökidega, sest selles ma jäin endale kindlaks, et seekord ise vaaritada ei viitsi. Kolme inimese peale kulus lennupiletitele ja hotellile (koos söökidega) 1000 eurot, mis tundub ju päris hea hind.

Nii saabusimegi paar päeva tagasi hilisel õhtutunnil Agadiri. Koos meiega veel terve hunnik puhkusele siirduvaid turiste tervest Euroopast. Passikontroll oli riiki saabudes vägev, sest kõigepealt kontrollis üks mehike passe nö möödaminnes. Seejärel võisime siirduda sissesõiduankeeti täitma. See oli nii peenikeses kirjas ja valgustus ruumis nii vilets, et vaevu nägin, mida ja kuhu kirjutada. Vist on käes aeg hakata tugevamaid prille kaasas kandma. Paber täidetud, võis asuda sappa pääsemaks päris passikontrollini. Oi kuidas see järjekord venis. Ühel noormehel katkes kannatus. Ta märatses ja röökis kõigi ametnike peale, et tema on tulnud puhkusele ja nüüd peab ta siin niimoodi piinlema. Ta lubas üle terve ruumi röökides enam mitte kunagi sellesse riiki tagasi tulla. Tegemist oli ilmsegelt käitumishäirega inimesega. Meie suureks üllatuseks ei pistetudki teda soolaputkasse ja ei saadetud esimese lennukiga riigist välja. Üks ametnik võttis noormehed šefluse alla ja täitis nende eest paberid ära ja nad pääsesidki oma puhkusele. Meiegi jõudsime pärast tundi aega sabas seismist lõpuks päris kontrollini, kes vaatas meie paberid ja passid läbi ning lõi templid passi. Enne passikontrollist väljumist vaatas veel üks mees meie passe ja siis olime vabad sisenema riiki. Läksime otsima meie nimesildiga meest, sest olime transpordi linna ja tagasi internetist ette ära tellinud. Firma Agadir Discovery oli tõesti kohal, kasseeris meie käest 36 eurot ja võisime bussi ronida. Selle raha eest peaksime ka tagasi lennujaama saama. Eks näis, kas see vastab tõele.

Hotelli nimi on Almoggar Beach Garden. See oli hinnaklassilt sobiv ja tundus normaalne -- päris suure siseaia ja basseinidega ja täitsa mere ääres. Võibolla ta on nüüd lähemalt vaadates tiba kulunud, aga suures plaanis on täitsa OK. Ruumi on piisavalt, toad on avarad ja toas on külmkapp! Tundub, et siin on ennegi eestlasi olnud, sest kodusest Tammelinna raamatukogust laenuks võetud Maroko reisiraamatusse oli keegi Agadiri kaardile harilikuga juba selle hotelli peale märkinud.

Hotellis paistab ametis olevat vägev aednik, kes on põõsaid kujundanud nii lennukiteks, teekannudeks kui autodeks. Ilus vaadata. Laps nägi põõsaste vahel isegi kilpkonna, meie oleme ainult kasse näinud. Peaks vist rohkem nina maas ja mitte päikese poole käima. Kunst-kärner õnnestus siiski koos põõsas-autoga ühele pildile saada.

Hotellil on üks suur puudus -- wifi levib ainult fuajees. Laps langes täiesti minestusse, kui sellest kuulis ja ütles, et puhkus on nässus. Veensime teda, et tasuks ehk proovida uusi asju ja vaadata ilma. Vastuseks kõlas, et tal oligi just plaanis mõnda uut mängu proovida. No mis sa oskad öelda. Kui wifi on ainult fuajees, siis saab seda ikkagi tarbida üsna piiratult. Siiski hommikul ja õhtul korraldame retki mekasse, et ühenduda ülejäänud maailmaga.

Ühesõnaga oleme end nüüd sooja päeva ja päikese käes sisse seadnud. Hotell annab meile kaks korda päevas süüa, kolmanda korra krabame kust saame. Läheduses on ka mitmeid väikesemaid ja veel väiksemaid "supermarketeid", kus saab nii krõpsu, küpsist kui ka õlut, veini ja limonaadi. Nii et puhkuseks on tegelikult kõik eeldused olemas.

Palju ei puudunud, et terve reis oleks lõppenud enne kui õieti alatagi sai. Kõigepealt selgus 2 (töö)päeva enne reisi algust, et üks pass on aegunud juba pea 2 (!) aastat tagasi. Ei jäänudki muud üle, kui anda kiirpassi taotlus sisse ja läks õnneks ning saime Tallinnast reisile eelneva päeva hommikul uue passi kätte. Sõidu eelõhtul hakkasime uurima juhilubade olukorda. Ühed load olid jäänud Tartusse ja teised osutusid aegunuteks. Ja mitte äsja, vaid juba veebruari (!) lõpus. Niisiis sõitsime Riia lennujaama ilma lubadeta ja hoidsime pöialt, et Läti politsei ei tahaks meiega suhelda. Õnneks ei tahtnud. Küll aga tähendab lubade puudumine, et Marokos me autot rentida ei saa, kuigi algselt oli selline plaan täitsa olemas. Aga mis siis ikka, vaatame ja naudime Agadiri ja selle lähiümbrust ilma autota. Eks siis peagi muljetame lähemalt, mis meile silma, kõrva ja suhu on sattunud.

Taas New Yorgis

Kui sa oled juba mitmendat korda New Yorgis, siis ei käitu sa ju nagu esmaturist, sest olulised atraktsioonid on juba mitu korda nähtud-käidud, mõned lausa korduvalt. Sa võtad ette ja longid mööda linna ning lased New Yorgil endast läbi ja mööda voolata. Rahvast on palju, majad on kõrged ja aegajalt ajad ikka pea kuklasse, et nende tippe näha.

Võtsin esimest korda ette jalutuskäigu 9/11 Memoriaali juurde. Jõudsin Kaubanduskeksuse tornide otsas kaks korda enne nende kadumist ära käia, nii et vaade sealt on meeles nii Manhattani kui Ellis Islandi ja Vabadussamba suunas. Selle 16 aasta taguse katastroofilise päeva suhtes on mul täitsa isiklikud mälestused. Olin tol korral Kalifornias ja pidin paari päeva pärast alustama tagasilendu Eestisse. Mäletan, et kui hommikul ärkasin, ütles mu võõrustaja esimese asjana, et "sõda on lahti". Mina mõtlesin muidugi, et venelased on Eestisse tunginud, sest kus mujal ikkagi saaks käia sõda, mis mind peaks puudutama. Selgus, et ei olnudki Eestis midagi viga, hoopis New Yorgis olid kahtlased asjad toimumas. Peagi selgus, et terves Ameerikas on lennuliiklus seisma pandud ja minu lend Eestisse jääb ära. Tavaolukorras poleks sellest ju lugu olnud, aga mul oli vaja päeva pärast sõita Eestist Gröönimaale konverentsile ja sellist reisi sulle just iga nädal ei pakuta. Mingi ime läbi sain Lufthansaga telefoni teel ühenduse ja suutsin oma lennupiletid nii ära muuta, et nad panid mu lennule Kopenhagenisse, kust pidi algama reis Gröönimaale. See kõik pidi muidugi teoks saama ainult juhul, kui lennuliiklus üldse tolleks päevaks taastub. Ja mul vedas, sest minu lennupäev oli just see kõige esimene, mil lennukid uuesti õhku tõusid. Küll 6-tunnise hilinemisega, aga siiski.

Aga nüüd tagasi New Yorki. Ühesõnaga läksin vaatama, mis sellest kohast saanud on. Seal on park koos kahe (vist täpselt tornide suuruse ja nende asukohas oleva) auguga, millest vesi voolab vaikselt sügavikku.

 

Oli kena koht ja inimesi liikus seal samuti üks jagu. Aga suureks puuduseks oli see, et ühtegi prügikasti ei olnud. Kuna olin just seal pargipingil nosinud lõunaks karbitäie sushit, siis ei jäänudki muud üle, kui kõndida see karp näpus. Vägisi tekkis mõte, et kas kohalikud jätavad oma prügi lihtsalt vedelema või kuhu nad selle panevad. Ei tundunud nagu sobilik nii pühasse paika lihtsalt prügi maha visata. Kuigi ega ma ei teeks seda ka vähem pühas paigas.

Muidugi tuleb käia läbi Times Square'ilt, sest seal keeb elu tõeliselt. Kõige parem on sättida käik aega, mil õhtune pimedus hakkab peale tungima, sest siis on kõik vilkuvad ja säravad ekraanid oma täies ilus kenasti näha. Eelmistest kordadest ma ei mäleta, et seal oleks olnud niipalju igasuguseid vabadussammasteks, mikihiirteks ja muudeks tegelasteks kehastunud veidrikke. Kirsiks tordil olid poolpaljad naised kehale maalitud Ameerika lipuga. Päriselt ei saanud aru, mis nende sõnum oli ja ega tegelikult väga ei huvitanud ka.

Mõtlesin, et astun läbi Hard Rock Cafe'st ja võtan seal ühe õlle janu kustutuseks, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest pikk saba lookles uksest välja. Samas leidsin kohe keset platsi ühe taraga piiratud ala, mis pakkus tänavatoitu ja sinna juurde sai võtta ka jooke, sh õlut. Suured sildid olid üleval, et alkohol on lubatud ainult seespool tara. Õlu (tundus 0,4 liitrine tops olevat) maksis 7 dollarit. No päris kallis, aga lohutasin end sellega, et Helsingi lennujaamas maksab õlu 10 eurot, mis on vist küll kõige kallim siiani kohatud jook. Aga mõnus oli NY südames istuda, õlut limpsida ja ümbritsevat melu kaeda.

Aga turist ei puhka kaua ja sibab kiiresti järgmise sihtmärgini. Mina läksin vaatasin üle, kas Rockefelleri Keskuse juures on kõik korras -- Eesti lipp lehvimas ja uisutajad platsi peal. Nii oligi. Kuigi jõulueelset ilu seal hetkel näha ei olnud, oli väljak ehitud Halloweeni ootuses priskete kõrvitsatega.

New York on selles mõttes mõnus, et võid end suvalisel rohelisemal väljakul (kui selline muidugi leida õnnestub) istuma sättida ja kioskist või toidupoest karbiga kaasa ostetud sööki nosida. Väga viisakas riides inimesed söövad pargipingil või muruplatsil ja keegi ei vaata imelikult. Ma leidsin Union Sguare'il sellise hea kohakese. Sealsamas oli hulk malemängijaid, kes juba mängukaaslase leidnud või seda alles ootasid.

Nii et New Yorgis on ilm ilus, temperatuur nii 15 ja 20 kraadi vahel. See on hoopis midagi muud, kui oli Eestis sel hetkel, kui ma sealt lahkusin. Lumi oli just maha sadanud, Tartu lennuväljalt Helsingisse minev lend hilines pea tunni ja ma pidin Helsingis jooksma ühest lennujaama otsast teise, et jõuda New Yorgi lennule. Jõudsin lennu väravasse 5 min enne väljalennu aega, kopsud olid jooksmisest kurgus ja köhisin veel pool tundi tagantjärgi. Aga lõpp hea kõik hea. Kodu jäi maha sellisena.