Budapesti turist peab Szentendres käima

Umbes 17 aastat tagasi Budapestis käies jätsin ma selle väljasõdu tegemata, kuid kuna seekord oli valida loomaaia ja väikelinna vahel, siis loomulikult otsustasin viimase kasuks. Loomaaiad lihtsalt ei ole üldse minu teema. Lähen sinna, kui laps nõuab, aga muidu küll mitte.

Niisiis ütles google maps meile, mis jaamani sõita metrooga ja et sealt edasi saab rongiga. Kuna meil oli Budapesti nädalane sõidukaart, maksis meile edasitagasi sõit Szentendresse (uhh, küll on need siinsed kohanimed keerulised, iga kord peab järgi vatamata, kas s-id ja z-id ikka saavad õigesti) ainult 640 forintit ehk natuke üle 2 euro. Sõit oli odav ja rong korralik nõuka nostalgialaks. Õhku anti avatud akende kaudu ja üldiselt oli rong väga umbne. Aga sõit oli lühike, rahvast rongis vähe, nii et üldmulje lõppkokkuvõttes täiesti positiivne.

Turistiraamatud olid hoiatanud, et suvel võib linnake olla väga üle rahvastatud. Võibolla ei ole suvi veel alanud, võibolla olime me seal liiga ennelõunasel ajal, igatahes meie jaoks oli seal ruumi piisavalt. Turiste küll palju ei olnud, vaid mõne jäätiseputka ümber tungles inimesi. Jäätisega on siin üldse minu arust üks väga imelik asi -- putkasid on jube palju ja enamasti on seal ka rohkesti ostjaid. Kes üldse tahab nii tihti ja nii palju jäätist süüa? Ma vist ei ole piisavalt maiasmokk või siis ilmslegelt mitte sihtgrupp. Pooled jäätiseputkad võiks langošikioskitega asendada -- turistid oleks vähemalt rahul.

Linnake ise oli aga tõesti sümpaatne. Väike vanalinn ainult jalakäijatele. Üksjagu kitsaid tänavaid  või lausa käike. Peamine osa vanalinnast oli suunatud turistidele, sest ega seal palju muud kui suveniiripoed ja kohvikud-kõrtsid ei olnudki. Väidetavalt on sealt ostetud suveniirid mõnevõrra odavamad kui Budapestis pakutav. Igatahes olid need poekesed kompaktselt koos. Kuna me tolleks hetkeks Budapestis eriti suveniiripoode näinud polnudki, siis tegelikult ei oska erilist hinnavõrdlust tuuagi. Ja noh, ega ma tegelikult päriselt aru ka ei saa, kellele enamus neist suveniiridest mõeldud on. Ilmselgelt pole ma ka selles valdkonnas sihtgrupp.

 

Ühte peab küll ütlema -- lilled pottides ja amplites on siin ikka jube nigelad. Justkui midagi on istutatud, aga ei näe need taimed lopsakad välja. Paar suve tagasi Šveitsis käies oli just vatupidi -- kõik lokkas ja õilmitses. Ei tea, kas pole vett või väetist piisavalt või napib hoolt ja armastust.

Linnas oli ka tohutult palju kirikuid -- linnakest on isegi nimetatud kirikute linnaks. Aga kuna kõik kirikud olid otsustanud turistide pealt kindlalt teenida ja igal uksel oli piletihinda kuulutav silt, siis meie neisse sisse ei astunud.

Pärast ringilonkimist läheb ju alati kõht tühjaks ja sellisel juhul on mõistlik vaadata söögi-joogi järgi. Antud juhul tundus, et vaja on süüa guljaši suppi. Hunnik toidukohti oli end Doonau jõe ääres sisse sättinud, tuli vaid üks välja valida. Kelnerid olid ilmselgelt turistidega harjunud, sest toiduteemadel lobisesid nad ühtviisi vabalt nii inglise kui saksa keeles.

Arvasime, et supist jääb kõht tühjaks ja võtsime ka magustoidud. Valikusse jäid šokolaadikook vaniljejäätisega ja kohupiimapallid. Viimased olid hoopis teistsugused kui Eestis. Tundusid nagu vees keedetud ja tegelikult üsna maitsetud. Lisandiks oli vaniljekaste ja maasikamoos. See päästis asja. Magustoidust kahjuks pilti jagada ei ole -- kargasime nii isukalt roale kallale, et pildistamine unus täiesti.

Mida lõppkokkuvõtteks öelda. Oli tore väljasõit. Ahjaa, linnakeses asub ka vabaõhumuuseum, aga kuna plaani järgi oli sinna 3,5 km, siis see oli küll liiga kaugel. Ja ega alati ei pea ju muusemides käima ka. Võib niisama elu ja olu nautida.

Termaalsed kümblused Budapestis

Kui kuskil on vannimajad, soojaveevannid või midagi taolist, on see ilmselgelt alati "must do". Selliseid naudinguid lihtsalt ei tohi elus vahele jätta. Ja Budapest on üks parimaid kohti oma keha hellitamiseks ja ravimiseks termaalvees leotamise teel. Valida on ligi kümne asutuse vahel, mille hinnad jäävad alla 20 euro. Ajalist piirangut ei ole, terve päeva võib end vannitada. Meie käisime kahes. Gellerti term oli meil kolmandal päeval nö programmis, aga enne seda otsustasime veel ühe kümbluse teha ja läksime kohe esimesel õhtul Szechenyi termi.

No kui sa tuled sellisest Eesti suvest, nagu meil sel aastal on olnud, siis tundub õhutemperatuur 27 ja veetemeratuur basseinis 36 kraadi ikka täieliku paradiisina. Tegelikult oli valikus 18 erineva temperatuuriga basseini, nii et pidevalt ei pidanud end tasasel kuumal hautama. Kolm basseini olid õues ja ülejäänud sees. Sai vaheldumisi võtta kuumi ja jahedaid vanne. Lisaks oli veel kümmekond erinevat sauna ja aurukabiini. Ümberringi ajalooline uhke hoone. Kusjuures ei mingit tugevat kloorilõhna, mis eesti spades on nii tavaline.

No elu tundus nii lill, et premeerisime end lisaks kümblusele ka väikese kohaliku vahuveiniga "Hungaria". Väikese pudeli eest pidi välja käima umbes 4 eurot, mis sellises turistirohkes kohas ei tundunud nöörimisena. Lahkusime täesti lõõgastunutena hotelli suunas, haarates tee pealt toidupoest veel pudeli kohalikku veini ja karbi mureleid.

Teine külastus oli siis kolmanda päeva õhtul Gellerti termidesse, mis on suure hotelli küljes või sees, kuidas seda nüüd täpsemalt öelda. Nende pilet oli paar eurot kallim. Esialgu ei osanud sellest midagi arvata. Hiljem, aga saime aru, et midagi paremat selles vannimajas küll ei ole. Pigem vastupidi. Lukustatavad kapid asusid nii kitsas koridoris, et inimesed elasid üksteisel seljas, riietuskabiinid olid üldse peidetud kuhugi nurga taha, nii et keegi neid üles ei leidnud. Sise- ja välisbasseinide vahel liiklemiseks tuli heegeldada mööda kitsaid ja käänulisi koridore ja esialgu ei leidnud üldse midagi üles. Basseine oli poole vähem kui Szechenyis, samuti oli saunadega. Küll oli aga õue rajatud spetsiaalne palkidest putka, mille nimi oli soome saun. Skeemi peal olid selle koha juurde joonistatud kuused ja põdrad. Sooja oli seal 70 kraadi, nii et mitte just väga palju.

Suureks atraktsiooniks oli Gellerti välibasseinis igal täistunnis tööle pandud lainemasin. Väidetavalt töötab see alates 1920. aastatest. Noortele meeldis see muidugi väga ja mis seal salata, sai isegi natuke lustitud.

Huvitav on see, et väikelapsi nendes termides praktiliselt ei ole. Tõsi, igal pool on üleval kirjad, et termaalvee basseine ei soovitata alla 14-aastastele. Ja tõesti, inimesed vist võtavad seda kuulda.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis mulle meeldis Szechenyi oluliselt rohkem ja pigem soovitaksin seda. Samas ei ole midagi kurta. Poleks teises käinud, ei teaksiki, et esimene oli parem. Kõige olulisem on muidugi see, et olles end nädala jooksul kaks korda mineraalidest pungil soojas vees leotanud, tundubki tervis  kohe palju parem olevat. Keha on nagu uuesti sündinud.

Budapestis (klassiekskursioonil)

No nii, veebruaris rääkis minu õpetajast õde, et tema klass plaanib klassiekskursiooni Budapesti ja vaja vähemalt 20 inimest kokku saada. Miks mitte, mõtlesin ma. Üle hulga aja jälle võimalus minna reisile, mille keegi teine organiseerib. Vaja ainult kott pakkida ja õigel ajal õiges kohas olla. Kui vanasti oli õige koht koolimaja juures, kust buss lapsed peale korjas, siis tänapäeval tuli koguneda hoopis Tallinna lennujaamas. Ei mingeid koduseid võileibu, mis juba Tartu piiril lahti pakitakse ja terve buss täitub praemuna ja suitsuvorsti lõhnaga.

Igatahes olen nüüd Budapestis koos 20 toreda noore inimesega, kes siiani on käitunud väga viisakalt ja mõistlikult. Esimesel õhtul oli hotellis natuke ühist joogimaitsmist (sic! nad on kõik juba 19) ja seltsielu, aga teisel õhtul oli pigem töö sektsioonides ja koridor üsna vaikne. Üldiselt on programm nii üles ehitatud, et mõned asjad tehakse ühiselt, aga igal ühel on ka piisavalt aega omapead linnapeal ringi vaadata.

Kui hommikusöögi saame hotellist, siis ülejäänud söögikorrad tuleb ise organiseerida. Meile oli üheks kinnisideeks langoši söömine, kuna siiani on meeles Tartus Sõbra Selveri juures asunud kiosk, kust sai ungari suppe ja langošit. Kahju, et nüüd on seal tavaline pizzakoht. Igatahes sattusime üsna juhuslikult Arany Janos utca metroojaama (sinine liin) juures ühe langošiputka peale. Rahvast tungles seal kõvasti -- nii kohalikke kui turiste. Märkasime silti "trip advisor soovitab" ja lootsime, et saame hea kraami. Võtsime sappa ja umbes 15 minutit hiljem olime õnnelikud rasvase pontšik-piruka omanikud.

Valisime "Hungarian style", mis oli juustu, hapukoore ja peekoniga. Pärast tõdesime, et oleks võinud võtta lihtsalt hapukoore ja juustuga, sest peekon oli tiba soolane ja lisas niigi rammusale pirukale veelgi rammu. Kuigi tuvid ja varblased saalisid meie jalgade ümber, ei raatsinud neile ikkagi ühtki pala anda. Õnnestuski kõik endale sisse pressida ja viimast pala suhu pistes oli tunne, et nüüd ei taha küll mitu päeva süüa saada. Ometi, 15 tundi hiljem hakkab siiski juba tasapisi hiilima ligi mõte, et enne lahkumist võiks kuskil veel ühe langoši krabada. :)

Turist ei saa ju koguaeg süüa, natuke peab ikka kuulsaid maju ja kirikuid ka vaatama. Nii ka meie. Esimesena heitsime üle jõe pilgu parlamandihoonele, sest ühest meroojaamast välja ronides oli ta täpselt meie vaateväljas.

Järgmisena võtsime sihikule Buda poolel asuvad ilusasjad -- presidendi lossi, Matyasi kiriku ja Rahvusgalerii. Vaatasime kõike eemalt ja lähedalt, sisse ei saanud või ei tahtnudki minna ühtegi. Mäe otsa sõitsime furnikulööriga, sest eks jalad olid väsinud ja üksjagu villis ka, nii et 1200 forintit (4 eurot) furnikulööri eest tundus täiesti mõistliku väljaminekuna.

Presidendi lossi juures sattusime kohe kahel korral vahtkonna vahetuse peale ja viimasel korral jäeti meie üllatuseks loss valveta, st kõik poisid kamandati rivisse ja ühiselt marsiti minema. Kell oli pool kuus -- ilmselt oli siis ka president töölt lahkunud. Huvitav, kas Eestis on ka nii, et vahtkond on Kadriorus kohal ainult siis, kui president seal on? Ma pole veel kunagi seal tühja valveputkat näinud, aga ega ma seal ju muidugi eriti luusimas ka ei ole käinud.

Kuna vahepeal väsisid jalad väga ära, siis tegime väikese õllepeatuse enne kui läksime Matyasi kirikut vaatama. Üldiselt peab ütlema, et õlu on siin täiesti korralik ja kõrtsis maksab enemasti vahemikus 630 kuni 850 forntit ehk siis kuskil 2-3 euro vahel. Ei ole hirmus odav, aga no ka mitte selline hind, et janu ära läheks.

Niisiis oli järgmiseks Matyasi kirik, kuhu me kahjuks sisse ei saanud, sest turiste lubati sinna ainult kuni kella viieni. Nii et ei oska ka tegelikult öelda, kas sinna oleks saanud tasuta või pileti eest. Aga maja oli ka väljast tore imetleda ja eriti uhke oli muidugi mustriline katus. Polegi sellist enne näinud.

Buda pool üle vaadatud, siirdusime Pesti poolele. Läksime jala mäest alla, sest seda suudavad isegi väsinud ja villis jalad. Kõndisime üle Kettsilla linna ja võtsime suuna Püha Istvani basiilika suunas. See oli lahti ja ka turistid tohtisid sinna tasuta sisse minna. Kasutasime juhust.

Teise päeva õhtuks oli selge, et kuigi oleme klassiekskursioonil, on õpetaja ja tema õde hoopis teisest põlvkonnast kui praegune nuti- ja mobiiliajastu noorsugu. Nimelt selgus juba hommikul, et hommikuks helisema pandud üks mobiiltelefon ei olnud ajavööndit automaatselt vahetanud, kuigi kirjade järgi oleks pidanud. Ega me ärgates sellest aru ei saanud, tõusime aga üles ja läksime hommikust sööma. Jube tühi oli see söögisaal. Poole söögi pealt taipasime, et olime 8 ajal ärganud kell 7. Aga oligi tore, terve söögisaal oli meie päralt ja toit kõik kenasti välja sätitud. Kusjuures täiesti korralik hommikusöök, mitte paljas kukkel moosiga (Gloria hotell Budapest).

Veel hullem lugu oli minu mobiiliga. Mõtlesin, et küll on hea rahulik päev -- mitte keegi ei helista. Kuskil kohvikus panin korra wifi sisse ja skype'is kirjutas sõber mulle, et pane andmerändlus sisse, see on tänasest tasuta. Proovisin sisse panna, aga mingit internetti ei tulnud. Mis siis ikka, lõin käega. Õhtul hotelli jõudes sain jällegi skype'i vahendusel teada, et mulle on korduvalt proovitud helistada, aga telefon on koguaeg väljas. No see tundus kahtlane. Asja lähemalt uurides selgus, et vaatamata automaatsele võrguvalikule ei olnudki minu telefon ühtegi võrku valinud. Mõtlesin ise ka, et jube imelik, et mobiilioperaator ei saatnud mulle mingit infosõnumit.

No vot siis, nüüd on vist SEE iga käes.