Otteni lõkkeplats Ahja jõe ääres

Algne plaan oli nädalavahetusel  minna Kerile, kus olime eelmise aasta mais terve nädala. Aga sellest ei tulnud midagi välja, sest reedeks lubas kõva tuult ja juba pühapäeva lõunast kiskus taas tuulele. Tundus, et ei ole mõtet Lõuna-Eestist põhjakaldale kihutada, et siis sõita lihtsalt liinilaevaga Pranglile, kust edasi Kerile ei saa. Ühesõnaga jäime lõunarannale ja hoidsime end meretuultest soliidses kauguses.

Laupäeval oli siiski tunne, et tahaks linnast välja minna. Mõni tahtis lihtsalt telkida, mõni kala püüda ja tõsi, mõni ei tahtnud kuhugi minna ja oleks eelistanud koju teleka ja arvuti seltsi jääda. See viimane mõni on siiski veel sellises eas, et päris ise valida ei saa ja nii tuli siirduda vanematega väikesele "matkale". Kuna oli kuulda, et Emajões (Tartust üleval pool) võtab latikas hästi, sai esmalt seatud sihid sinnapoole. Väisasime esmalt Emajõe ääres kahte kohta Käreverest Tartu poole. Ei teagi, mis nendel kohtadel nimed ka on, aga google'i kaardil asuvad nad Vorbuse-Kardla tee ääres. Aga mõemad platsid olid juba üle rahvastatud ja ausalt öeldes väga kahju ka ei olnud. Need polnud sellised hingele kohad, vaid pigem sobivad neile, kelle ainuke eesmärk kala püüda ja selle vahele natuke tukkuda ja viina võtta. Ei tundunud sugugi mõnus.

Koju tagasi minek tundus vale ja nii ei jäänudki muud üle kui siirduda Ahja jõe äärde - kohta, kus oleme peaaegu 10 aastat käinud. Sinna, kus jõgi on üles paisutatud ja kus mändide all on maailma pairm koht olemiseks ja looduse nautimiseks. Teelt metsa alla keerates kohtusime märgiga, mis ütles, et edasi tohivad sõita ainult RMK hooldustöödeks loa saanud masinad. Olime dilemma ees, mida teha. Mõtlesime keeldu ignoreerida, sest olime seal ju varemgi käinud. Koht oli endises headuses. Istusime jõe ääres, nautisime rahu ja vaikust.

Mõnu ei olnud kauaks, sest tuli veel üks auto -- keskkonnainspektori oma. Küsis, kas oleme näinud kedagi vee peal mootorpaadiga sõitmas. Ei olnud. Tasapisi jõudis jutuga ka selleni, et ega meiegi ei tohiks olla seal, kus oleme ja üldiselt ei taheta, et inimesed autoga sinna sõidaks ja telkigi üles paneks. See oli küll maailma kõige viisakam ametimees, keda mina olen näinud. Otseselt ta meil ära minna ei käskinud, rääkimata trahviga ähvardamisest. Katsusime ka omalt poolt olla viisakad ja küsisime, kas ta oskab läheduses soovitada mõnd sarnast telimisplatsi. Päris sama head polevat, aga Otteni lõkkeplats olevat üsna mõnus. Aitas meil mobiili kaardilt selle üles otsida ja ausalt öeldes peaaegu juhatas meid sinna kohale.

Nagu ilusa ilma ja ametliku platsi puhul arvata oligi, ei olnud me seal ainsad looduse nautijad. Neli venekeelset noormeest pidasid piknikku, kuid nemad lahkusid õige pea. Aga üksindust ei jätkunud kuigi kauaks, sest varsti saabusid jõge pidi kajakisõitjad --Tallinnast ja taas venekeelsed. Aga nii esimene kui teine seltskond olid väga viisakad ja sõbralikud. Teisena saabunutega saime jutu pealegi, kui ühiselt oma vorste grillrestile mahutasime. Õhtul tinistasid nad natuke kitarri ja tegid mõned laulud, kuid õnneks läksid peagi magama ja öösel segasid meid ainult põõsastes kisavad linnud. Kella nelja ajal tundus küll, et magama ei ole enam võimalik jääda, sest siutsumist ja vidinat oli kõrvulukustavalt palju. "Linnavaikusest" tulnuna oli see kõik üsna harjumatu.

Ka kalamehed ei jäänud tühja pihuga. Alguses jõeolusid üle vaadates kostus küll hinnang -- siit pole lootustki kala saada. Siiski tehti käepärastest vahenditest unnad valmis, püüti söödakalad ja nö passiivne püük algas. Ja kae imet, üsna varsti jooksis jõe äärest lõkke äärde laps, kes hüüdis -- me saime "ilusa kala". Võrumaa keelepruugis ei saa see muud tähendada, kui et kala pidi üsna suur olema. Oligi, vast nii 1,8-kilone haug.

Kuna minu arust ei ole midagi hullemat, kui poolpimedas lõkkes küpsetatud luise haue söömine, siis ei hakanudki seda kohe kohapeal vaaritama. Pealegi oli kõht juba grilllvorste täis. Seega sai haug ära roogitud, koju kaasa võetud ja sellest ühed mõnusad kalakotletid valmistatud. Turult esimesed värsked kartulid lisaks ja mis sa oskad paremat tahta. Isegi laps sõi, kuigi muidu väidab, et ta ju kala ei söö. Aga no ikkagi enda püütud, seda ei saanud ju maitsmata jätta. Vaatamata algsele kiivavedamisele sai lõpuks nii loodust, telkimist kui kala. Superluks.

 

Internatsionaalsed hansapäevad Viljandis

Nädalapäevad tagasi potsatas koos Postimehega meie postkasti Viljandi rahvusvaheliste hansapäevade reklaamleht. Läheks ka? Muidugi, miks mitte. Aga vaatame ilma järgi. Igatahes eraldasime reklaami vanapaberihunnikust, kuhu ülejäänud Postimees rändas. Laupäevane ilm näitas päikest ja mõnusast suveilma. Pärast hommikuteed kodusel rõdul, lõime autole hääled sisse ja võtsime suuna Viljandi poole. Tõsi, me polnud veel Tartust väljagi saanud, kui Viljandi maantee otsal sattusime teeparanduse tõttu täielikku liiklusseisakusse. Foorist saime läbi alles neljanda-viienda rohelise tulega. Aga edasi ei takistanud meid miski ja tunnikese pärast parkisime auto Viljandis Mäe tänavale ja suundusime hansalinna Viljandi tõelisse südamesse, kus pidu kees.

Ringi liikusid tantsivad, laulvad ja pasunat puhuvad seltskonnad, kes kõik erinevatest hansalinnadest kohale tulnud. Lusti ja rõõmu olid kõik kohad täis. Tundus, et hansalinnades elavad ainult rõõmsad inimesed, kes lihtsalt igal aastal võtavad reisi ette sellesse linna, kus toimuvad järjekordsed rahvusvahelised päevad. Saksamaalt oli näiteks kohal üks väga lustakas pasunapuhujate ansambel -- peamiselt hallipäised taadid. Silmad peas säramas, puhusid nad pille ja rääkisid lõbusaid lugusid. Nähes, et meil on kahepeale anult üks laps, kästi järgmiseks aastaks üks juurde muretseda. Samas räägiti selle juurde Lõuna-Aafrika Vabariigis kehtivat tava: Mama and baby, Papa maybe. Kas see nüüd tõsi on, seda ei tea, kuid sõnademänguna ju täitsa kõlav.

Parimaks osaks hansapäevadel ongi võimalus maitsta ja mekkida erinevate linnade jooke ja sööke. Ei saa just öelda, et sel korral oleks sööke liiga palju olnud. Bergen pakkus suitsulõhet ja vinnutatud liha lameda leivaga (norra keeles flat brød), mida ühes rohkem kui sada aastat tagasi kirjutatud reisikirjas on võrreldud pruuni paberiga, maitse poolest. Hamburg oli kohale veeretanud terve grillikoja ja pakkus grillitud heeirngat. Rahvale see meeldis, pidevalt oli saba taga ja kõik tahtsid kahe heeringa eest 5 eurot maksta. Meie ka ja ausalt öeldes maitses päris hästi.

Kuigi süüa oli kesiselt, pakkusid erinevad linnad maitsat või raha eest osta erinevaid öllesid, likööre ja veine. Suurimaks üllatuseks oli vist küll Hollandi telgis maitsta antud single malt wiskey. Tõsi, maitses oivaliselt, kuid kui osta oleks tahtnud, siis umbes 100 ml pudelikese eest oleks pidanud maksma 9.50. No me ei ole nii suured viskigurmaanid, aga hollandlastele tuleb au anda. Lisaks muidugi kogu info, mis kaasa tuli. Maista antud viski laagerdub tammevaatides, kus enne sees olnud punane vein. Laagerdumisaeg umbes 3,5 aastat. Kui viski vaatidest välja võetakse, läheb sinna sinep, millele jääb külge õrn viskimekk. Kuna viskiostmine meile taskukohane ei olnud ja ega ka soe suveilm sellise joogi tarbimist soosinud, siis sai meie suureks lemmikuks hoopis Valmieras valmistatud leedripuuõlu. Magusapoolne ja väge hästi janu kustutav õllejook. Julgeme soovitada.

Lisaks söömisele-joomisele ja erinevate lustakate esinejate nautimisele sai ka ise erinevaid asju proovida. Laps tegi Toruni prouade tarmuka juhendamise abil kuke-kooki. Mudis ja rullis tainast ja tulemuseks oli keskmiselt priske pagari piparkook, kukekujuline. Pühapäeval kodus nosis ta selle ära ka. Küllap oli hea.

Järgmiseks projektiks oli terve kambaga köie tegemine. Saksakeelse juhendamise all me sellega kuidagi hakkama saime. Kahjuks päris täpselt kõigest aru ei saanud, sest köiemeister oskas tõesti ainult saksa keelt. Mina kraapisin oma mälust välja kõik, mis Frau Fuchs mulle sinna 25 aastat tagasi toppinud oli, kuid kahjuks köieteo peensuste tabamiseks jäi sellest väheks. Vaatamata sellele tegime me väikese (või noh, üsna tõsise) väntamise tulemusena valmis oma 4 meetrit köit. Sai päris ilus.

Lisaks kaugelt tulnud külalistele oli muidugi hulgaliselt kohaliku kraami müüjaid ja see osa tavalisest Eestimaa laadast palju ei erinenud. Siiski, ainuke vahe oli vast see, et odavate ehk nn ühekordsete riiete ja jalanõude müüjaid ei olnud. Pigem ikka käsitöökaup ja põnevad öko- või mahetooted. Lõpetuseks sattusime veel söögikohta, kus serveeiti nö lapilõhet. Aga meil oli kõht kõigist maitsmistest täis ja sestap lahkusime lootusega, et ehk avaneb mõnel teisel Eestimaa laadal uus võimalus. Igatahes vurasime Tartusse tagasi tundega, et laupäev on hästi mööda saadetud ja hansapäevad üks tore ettevõtmine.