Kaks päeva Genfis

Saabusime Genfi õhtupimeduses, keset järve purskas valgustatud veejuga taeva poole. Ilus. Leidsime GPS-i abil oma sõprade kodu üles ja täiesti imekombel leidsime otse nende maja ees autole tasuta parkimiskoha. Kuna parkimiskohtadega on kitsas, siis järgmised kaks päeva me autot ei liigutanud ja kasutasime linna poolt pakutavat ühistransporti. Pileteid saab osta kas peatustes olevatest automaatidest, kus saab maksta ka kaardiga või siis veidi teistugustest bussides leiduvatest piletimasinatest. Kuna meie peatuses piletiautomaatis ei olnud, pidime lootma bussi peale. Masin oli täitsa olemas, tema ainukeseks puuduseks praktiliselt ainult prantsusekeelsed kirjad ja pileti soetamiseks oli vaja münte. Õnneks sai kasutada ka euromünte, nii et kamba peale saime siiski vajalikud summad kokku.

Kuna saime aru, et münte on hädasti vaja, otsustasime linnatranspordi info- ja piletimüügi keskpunktis katsetada mündivahetust. Päris keeruline ettevõtmine, sest 20-frangise vastu pakuti erinevaid sorte paberpileteid, kuid lõpuks õnnestus end üksteisele siiski arusaadavaks muuta. Otsustavaks sai see, et võtsin kotist mündi ja näitasin seda. Mees noogutas mõistvalt ja ulatas mulle peotäie münte. Nüüd oli hea kindel tunne, et ei pea bussis jänest sõitma.

Linnaga tutvumist alustasime vanalinnast ja St Pierre'i katedraalist. Suurimaks vaatamisväärsuseks selles kirikus oli tool, kus olevat jutluste ajal istunud ka usureformaator Calvin. Meid erutas aga sellest auväärsest toolist palju enam kirikuesisel platsil olev kunstiteos-lebola. See on vist kohe turistide jaoks välja mõeldud leiutis. Linnas vantsimisest väsinud turist saab end välja sirutada nii, et jalad jäävad just parasjagu natuke ülespoole. Mõjub väsinud jalgadele igatahes väga kosutavalt.

Jalad puhatud, lonkisime mööda linna edasi. Suured jalad pidasid paremini vastu, väikesed jalad kippusid kogu aeg väga väsinud olema. Ja kui sobivaid istumiskohti kuskilt võtta ei olnud, kõlbas ka suure inimese jalalabadele istuda.

Võtsime suuna purskkaevule. Järvest sööstab 140 m kõrgusele veejuga, mida saab muuli mööda minna üsna lähedale vaatama. Kui mina sügisel siin olin, oli purskkaev ilmselt puhkusele lastud, sest 5 päeva jooksul ei õnnestunud mul seda kordagi näha. Sel korral oli õnne rohkem, kuid kah nibin-nabin. Kirjade järgi peaks suve ajal purskkaevu töörežiim olema hommikul kaheksast õhtul kella ühteteistkümneni. Kui olime ninapidi purskkaevu vastas ära käinud ja kalda äärde end välikohvikusse sättisime, pandi purskkaev kinni ja oligi selleks päevaks kogu lugu. Šveitsi õlu mekitud, oli meilgi aeg õhtule minna.

 
Teisel päeval siirdusime esimese asjana randa, sest arvestada tuleb ka väiksemate reisisellide huvidega. Õnneks oli siin üsna meie lähedal Genfi ainuke avalik rannake. Kuigi avalik, oli see täiesti puhas ja korralik. Eriti, kui võrrelda näiteks Ateena avalike randadega, kus liiva ja prügi kogus rannas on enamvähem võrdne. Kuigi tegemist oli väga väikese rannaga, oli seal ruumi laialt. Mis jälle tahab vägisi viia võrdluse Pirita või Pärnu rannale, mis kordi suuremad, kuid hea ilmaga puupüsti rahvast täis.

Üks õige turist vajab ka ostlemiselamust, seetõttu suundusime kaubandustänavatele. Kõikjal olid suured sildid: soldes 50 % (loe: allahindlus 50 %). Ilmselgelt ei aidanud sellised väljakäidud odava kauba lubadused meid, sest kui 300 frangine püksipaar on 150 peale alla hinnatud, ei ole see siiski meie hinnaklass. Aga noh, vähemalt said kaks meist ostetud reisisuveniirid: külmkapimagnet ja loomulikult Victorinoxi taskunuga.

Kuna ÜRO-sse meist keegi minna ei tahtnud ja muuseumidesse ka mitte, oligi Genf end meie jaoks ammendanud. Mis peamine -- sõbrad on üle vaadatud,koos nendega mõned mõnusad õhtud veedetud.