Kaks päeva Genfis

Saabusime Genfi õhtupimeduses, keset järve purskas valgustatud veejuga taeva poole. Ilus. Leidsime GPS-i abil oma sõprade kodu üles ja täiesti imekombel leidsime otse nende maja ees autole tasuta parkimiskoha. Kuna parkimiskohtadega on kitsas, siis järgmised kaks päeva me autot ei liigutanud ja kasutasime linna poolt pakutavat ühistransporti. Pileteid saab osta kas peatustes olevatest automaatidest, kus saab maksta ka kaardiga või siis veidi teistugustest bussides leiduvatest piletimasinatest. Kuna meie peatuses piletiautomaatis ei olnud, pidime lootma bussi peale. Masin oli täitsa olemas, tema ainukeseks puuduseks praktiliselt ainult prantsusekeelsed kirjad ja pileti soetamiseks oli vaja münte. Õnneks sai kasutada ka euromünte, nii et kamba peale saime siiski vajalikud summad kokku.

Kuna saime aru, et münte on hädasti vaja, otsustasime linnatranspordi info- ja piletimüügi keskpunktis katsetada mündivahetust. Päris keeruline ettevõtmine, sest 20-frangise vastu pakuti erinevaid sorte paberpileteid, kuid lõpuks õnnestus end üksteisele siiski arusaadavaks muuta. Otsustavaks sai see, et võtsin kotist mündi ja näitasin seda. Mees noogutas mõistvalt ja ulatas mulle peotäie münte. Nüüd oli hea kindel tunne, et ei pea bussis jänest sõitma.

Linnaga tutvumist alustasime vanalinnast ja St Pierre'i katedraalist. Suurimaks vaatamisväärsuseks selles kirikus oli tool, kus olevat jutluste ajal istunud ka usureformaator Calvin. Meid erutas aga sellest auväärsest toolist palju enam kirikuesisel platsil olev kunstiteos-lebola. See on vist kohe turistide jaoks välja mõeldud leiutis. Linnas vantsimisest väsinud turist saab end välja sirutada nii, et jalad jäävad just parasjagu natuke ülespoole. Mõjub väsinud jalgadele igatahes väga kosutavalt.

Jalad puhatud, lonkisime mööda linna edasi. Suured jalad pidasid paremini vastu, väikesed jalad kippusid kogu aeg väga väsinud olema. Ja kui sobivaid istumiskohti kuskilt võtta ei olnud, kõlbas ka suure inimese jalalabadele istuda.

Võtsime suuna purskkaevule. Järvest sööstab 140 m kõrgusele veejuga, mida saab muuli mööda minna üsna lähedale vaatama. Kui mina sügisel siin olin, oli purskkaev ilmselt puhkusele lastud, sest 5 päeva jooksul ei õnnestunud mul seda kordagi näha. Sel korral oli õnne rohkem, kuid kah nibin-nabin. Kirjade järgi peaks suve ajal purskkaevu töörežiim olema hommikul kaheksast õhtul kella ühteteistkümneni. Kui olime ninapidi purskkaevu vastas ära käinud ja kalda äärde end välikohvikusse sättisime, pandi purskkaev kinni ja oligi selleks päevaks kogu lugu. Šveitsi õlu mekitud, oli meilgi aeg õhtule minna.

 
Teisel päeval siirdusime esimese asjana randa, sest arvestada tuleb ka väiksemate reisisellide huvidega. Õnneks oli siin üsna meie lähedal Genfi ainuke avalik rannake. Kuigi avalik, oli see täiesti puhas ja korralik. Eriti, kui võrrelda näiteks Ateena avalike randadega, kus liiva ja prügi kogus rannas on enamvähem võrdne. Kuigi tegemist oli väga väikese rannaga, oli seal ruumi laialt. Mis jälle tahab vägisi viia võrdluse Pirita või Pärnu rannale, mis kordi suuremad, kuid hea ilmaga puupüsti rahvast täis.

Üks õige turist vajab ka ostlemiselamust, seetõttu suundusime kaubandustänavatele. Kõikjal olid suured sildid: soldes 50 % (loe: allahindlus 50 %). Ilmselgelt ei aidanud sellised väljakäidud odava kauba lubadused meid, sest kui 300 frangine püksipaar on 150 peale alla hinnatud, ei ole see siiski meie hinnaklass. Aga noh, vähemalt said kaks meist ostetud reisisuveniirid: külmkapimagnet ja loomulikult Victorinoxi taskunuga.

Kuna ÜRO-sse meist keegi minna ei tahtnud ja muuseumidesse ka mitte, oligi Genf end meie jaoks ammendanud. Mis peamine -- sõbrad on üle vaadatud,koos nendega mõned mõnusad õhtud veedetud.

Neuhausen am Rheinfall, Bern, Gruyere ja Lausanne

Kuna Genf asub Eestist tulles Šveitsi kaugeimas otsas, pidi sinna jõudmiseks tee peal veel mõned punktid läbima ja sealsed vaatamisväärsused üle vaatama.

Esimesena jäi üsna Saksa-Šveitsi piiri ääres meie huviorbiiti Rheinfalli kosk. Autoparklas pidime parkimise eest maksma 5 franki ja sellise summa eest oli meil õigus kaheks tunniks auto maha jätta. Tundub, et kosk huvitas ka teisi turiste, sest tunglesime seal koos erikeelsete ja erivärviliste inimestega. Pole ka ime, kuna tegemist olevat nii Euroopa laiema kui ka suurima veehulgaga kosega. Suurematel huvilistel oli võimalik teatava summa eest võtta ette paadisõit kose lähedale. Maršruute oli erinevaid, meie valisime kollase paadi, mis viis meid keset koske asuva kaljunukini. Tore, nägime mässavat vett lähedalt ja mõni piisk langes ka meie peale.

Kosk mällu ja fotoaparaatidesse talletatud, võtsime suuna Berni peale. Eelmisel õhtul olime selle kohta juba reisiraamatut studeerinud ja pannud paika, et võtame ette turistidele soovitatud jalutuskäigu vanalinnas.

Parkimine olevat Šveitsis keeruline. Jälgida tuleb seda, mis värviga on parkimiskohtadele jooned ümber veetud. Mõnel pool peab olema spetsiaalne parkimiskaart, mõnel pool saab parkimiskellaga teatud aja tasuta parkida, mõnel pool tuleb parkimisautomaati raha pista. Kuna Bern on saksakeelne linn, saime vähemalt aru, mis siltidel kirjas oli. Leidsime parkimisautomaatidega tasulised kohad ja avastasime oma rõõmuks, et parkimine on Berni kesklinnas odavam kui näiteks Tallinnas.

Bernist suundusime edasi Gruyere nimelisse väikesesse külakesse, kus valmistatakse üht tuntumat šveitsi juustu Le Gruyere. Väike ekskursioon ühes töötavas meiereis pühendas meid juustuvalmistamise ajalukku ja tänapäeva. Piletihinna sisse käis ka juustumaitsmine. Pakuti 6-, 8- ja 10-kuu vanust juustu. Enamusele meist oli kõige suupärasem 8-kuuline, kuigi ka 10-kuuline oli päris mõnus ja kergelt kristalliline.

Mitte kaugel juustukülast asus Gruyere'i loss, mida ümbritses pisike maaliline külake. Majade aknalauad olid täis pelargoone, üks ilusam kui teine. Lisaks pelargoonidele olid müürid ja sammaldunud puud täis tigusid, üks triibulisem kui teine.

Viimase peatuse enne Genfi tegime Lausanne'is, mis on ilmselt eelkõige tuntud Rahvusvahelise Olümpiakomitee peakorteri ja Olümpiamuuseumi poolest. Meid need ei huvitanud. Kuna linn asub Genfi järve ääres ja päev oli üsna palav olnud, lootsime kuskilt leida võimaluse väikeseks supeluseks. Lootuseks see jäigi, sest avalikku randa seal ei leidunud ja nagu me hiljem teada saime, on sellised asjad siin üldse suured haruldused. Küll aga oli Lausanne haaratud terve maailma vallutanud jalgpallipisikust. Püsti oli pandud suur ekraan, kust jalka fännid said ühiselt mänge vaadata. Selle kõrvale said nad osta sööki-jooki. Hot dog maksis 6 ja õlu 8 franki (eurodes vastavalt umbes 4,8 ja 6,5). Nii palju siis šveitsi hindadest.

Läbi poole Euroopa autoga Šveitsi

Selle suve (ja võibolla ka terve aasta) suureks reisiks sai valitud ühe Euroopa kallima riigi Šveitsi külastamine. Miks just Šveits? Lihtsalt sellepärast, et meie hea sõbra pere on töö tõttu juba 3 aastat Genfis elanud, kuid järgmisel suvel kolivad nad tagasi Lätti ja siis enam neile külla tulla ei saaks. Aga miks autoga ja mitte valge inimese kombel lennukiga. Esiteks sellepärast, et lennukiga tulles satuks esimese asjana ju suurlinna ja sealt väljareisimiseks peaks rentima auto või kasutama ühistransporti, mis ilmselt väga odav ei ole. Autoga tulles oleme aga vabad liikuma kuhu tahame ja kuna tahame. Teiseks sellepärast, et reisikulude vähendamiseks oleme võtnud plaani magada peamiselt telgis (eelistatavalt isegi kasutades nö metsikuid ööbimiskohti, mitte kämpinguplatse, aga eks aeg näitab, kas ja kuivõrd see võimalik on) ja autoga on lihtsam igasugu vajalikku matkalise iseloomuga reisivarustust kaasa võtta. Ja kolmandaks saab autoga tulles kaasa võtta ka odavat eesti sööki ja ei pea sööma vähemalt kolm korda kallimat šveitsi kraami. Lühidalt kokku võttes tundus meile lihtsalt, et autoga tulles on Šveitsi reis isegi keskmise palgaga eestlasele jõukohane ettevõtmine.

Kuna kõik olid tööga ja muude tegemistega väga hõivatud, siis ei olnud kellelgi aega suurt reisikava koostada. Aga siiski laenutasime raamatukogust Dorling Kindersley eestikeelse reisijuhi Šveitsi kohta ja panime paika võimaliku teekonna, mille tahame Šveitsis läbida.

Aga selleks, et pääseda oma teekonna esimese otsani, tuli läbida tohutu teekond Eestist Šveitsini. Google map's annab teekonna pikkuseks 2226 km ja sõiduajaks 23 tundi ja 40 minutit. Kamba peale sõidaks selle võibolla ühe jutiga ära ka, aga päris sellist plaani me püsti ei pannud. Kuna mõned meie sõbrad elavad Leedus Vilniuse lähedal, siis otsustasime teha esimese ööbimise nende juures. Nagu ikka sõpradega, keda ei ole ammu näinud, läks õhtu pikemaks ja esialgu plaani võetud stardiaeg hommikul kell 10 kujunes tegelikkuses alles ärkamisajaks. Aga 2 tundi hiljem olime siiski nii kaugel, et tänasime pererahvast öömaja eest ja pöörasime autonina Poola poole.


Poola piiri ületamine on naljategu. Meenutasime kõik aegu 25 aastat tagasi, mil Euroopa eestlastele avanes ja bussiga või autoga reisides pidid kõik läbima Lazdijai piiripunkti. Ei olnud iial teada, mitu päeva see reisi pikemaks venitab. Tänapäeval aga võib valge inimese kombel üle piiri vurada ja keegi ei pööranud meile mingit tähelepanu.


Poolas põikasime esimese asjana ühte bensiinijaama, kuna auto vajas tankimist. Meie auto rüüpab LPG-gaasi ja seetõttu peaks meil ka kütusekulud odavamad tulema. Kuigi meie reisi ettevalmistav kodutöö oli napivõitu, olime siiski interneti abil teinud kindlaks, et meie reisiteekonnal on kõige odavam gaas Poolas, järgneb Läti ja kõige kallim on loomulikult Šveits. Ühesõnaga tuli paak võtta täis nii Poola sisenedes kui enne sealt väljumist.

Aga kahe tankimise vahele jäi ligi 900 km teid ja 12 tundi aega. Oijah. Kuna kodutöö oli ikkagi tehtud poolikult, siis ei olnud meil aimugi, kas Poola kiirteede eest saab sularahas maksta eurodes või zlottides ja kas kaardimakse toimib. Igatahes võtsime vastu kollektiivse otsuse: vältida kiirteid ja tutvuda Poola külaeluga. No seda viimast saime me ikka kõvasti. Üks küla järgnes teisele ja kiirus oli enamus aega 50 km/tunnis. Lisaks oli meiesuguseid kiirtee vältijaid teisigi ja nii me kolistasime seal koos suurte veoautodega mööda külavaheteid. Lisaks mõned ummikud ja esialgse südaööks piirini jõudmise asemel otsustasime panna telgi püsti u 100 km piirist. Imekombel õnnestus meil kottpimeduses leida isegi täiesti viisakas koos piknikulaudadega platsike.

Hommikul läbisime viimased kilomeetrid piirini ja pääsesime imelistele Saksa kiirteedele, mida võib tarbida täiesti tasuta. Ees ootas umbes samapalju kilomeetreid, kui Poolas, kuid läbitud saime need 8 tunniga. Edasi sai kiirelt küll, kuid mina küll roolis ei oleks tahtnud olla, sest tähelepanu ei tohtinud hetkekski kaotada, kuna pidevalt pidi heegeldama kiirema ja aeglasema raja vahel. Veoautosid olid ka teed paksult täis. Ja no Skandinaavia kiirteed on ikka rahuliku kulgemise kohad võrreldes Saksamaaga.

Enne Šveitsi piirini jõudmist oli vaja leida koht, kuhu püstitada telk. Leviva info kohaselt ei tohi teeäärsetes laude-pinkidega parklates telkida, kuid meie kavatsesime seda teavet ignoreerida. Leidsimegi ca 60 km enne piiri ühe täitsa mõnusa koha, mis oli keskmisest suurem ja põõsaste taga oli meile olemas täiesti privaatne platsike.

Saime nibin-nabin telgi püsti, kui algas paras vihmasadu, mistõttu tuli õhtune toiduvalmistamine kolida telgi eeskotta. Siinkohal tuli tänada kainet mõistust, mis sundis kuppeltelkide asemel kaasa võtma vähemalt ühe tunneltelgi. Vihma puhul on eeskojaga telgist ikka palju abi.

 

 Hommikul ei olnudki muud, kui sisestada GPS-i Neuhausen am Rheinfall, mis oli meie esimeseks sihtkohaks Šveitsis. Mõeldud-tehtud. Asusime masina antud juhiste järgi teele, kuid peagi leidsime end kitsamast-kitsamatel külavaheteedel. Lausa nii kitsad, et teelt kadus kahte sõidurada eraldav joon. Peagi saime aru, et külavaheteedele suunamise põhjuseks on see, et olime GPS-is tasulised teed välistanud. Tegime seadmele kiire ümberprogrammeerimise ja täiesti ootamatult leidsime end külast, kus lehvisid Šveitsi lipud ja järgmiseks olime peaaegu sissesõidul kiirteele. Aga piir? Aga Šveitsi kiirteede maks ja sõiduõigust kinnitav kleeps? Autole tagurpidi käik sisse, sest kuskilt tuleb hankida õige kleeps. Märkasimegi bensiinijaama ja 40 frangi eest väljastati õigus vurada Šveitsi kiirteedel. Kuna olime ikka veel segaduses, kummas riigis me siis veel oleme või kust läheb piir, astusime bensiinijaamas ühe prouaga vestlusse. Jah, me oleme Šveitsis. Kleeps autole ja täiskäik edasi!