Šveitsi kõrgeim tipp Matterhorn

Kui juba Šveitsi sai tuldud, tundus hädavajalik ka selle maa kõrgema mäetipu Matterhorni vaatamine lähemalt. Varem kogutud info põhjal ei pidanud see olema eriti odav ettevõtmine, sest maksta tuleb nii ööbimise, autoparkimise, Zermatisse viiva rongi kui mägedesse viivate gondlite eest. Kitsalt läbi ajades võis kulu arvestada ca 70-80 frangi kanti. Meil siiski nii palju ei kulunud.

Autoga saab sõita Täschi külani ja kuigi vaatasime jube enne ringi, et kas õnnestub mõni ööbimiskoht leida, siis tee ääres midagi sobivat silma ei jäänud. Teadsime, et Täschis on ka üks klämpinguplats ja ega meil muud üle jäänud, kui sammud sinna seada. Vastuvõtt oli juba kinni, kuid uksele jäetud info põhjal saime aru, et võime endale leida sobiva telgikoha ja tasuda hommikul. Tegelikkuses jäigi meil selle kämpingu eest tasumata, sest hommikul lahkusime enne, kui keegi vastuvõttu tööle jõudis. Süda väga ei valutanud ka, sest võrreldes Skandinaavia kämpingute standardiga olid siinsed olud üsna kesised: Söögikeetmiseks kööki ei olnud, terve kämpingu peale oli ainult üks laud ja selle ümber pingid. Kui vihma oleks sadanud, ei oleks olnud mingit katusealust või siseruumi, kus istuda. Aga telgi sai püsti panna ja öö ära magada. Meie võit, sest kämpingu raha hoidsime kokku

Kuna Zermatisse saab ainult rongiga, tuli autole leida parkimiskoht. Olime eelmisel õhtul külakeses jalutades teinud kindlaks, et tavaline parkimise hind on 1 frank/tund, mõnes kohas ka tiba kallim. Aga leidsime ka ühe koha, kus oli küll ainult 6 parkimiskohta, kuid tunnist tuli maksta ainult 50 santiimi. Läksime esimesena selle koha juurde katsetama ja meie suureks rõõmuks oli seal vaba koht olemas. Rõõm läks aga veel suuremaks, kui saime aru, et parkimisautomaat on rikkis ja raha vastu ei võta. Jätsime auto armatuurlauale suure saksakeelse sildi selle kohta, mis kell me parkisime ja et maksta ei õnnestunud.

Rongipileti Zermatisse ja tagasi pidime siiski ostma. Peale väikest 20-minutilist loksumist leidsime end mägikuurordis, mille peatänav oli täis inimesi. Liikumine toimus jala, laisemad said kasutada elektritaksode teenuseid. Meie laisad ei olnud ja kõndisime jala. Turismiinfos täiendasime oma teadmistepagasit ja panime paika sihtpunkti, kuhu tahame gondliga sõita. Algselt olime mõelnud sõita Blauherdi ja tulla sealt jala alla. Aga selgus, et see liin avatakse alles 4. juulist. Seega tuli plaanid ümber teha ja otsustasime sõita teise liiniga Schwarzsee jaama ja kõndida sealt alla. Ühe otsa gondlisõidu eest käisime välja 32 franki, tagasitee oli juba puhas iseenda jalgade ja jalanõude kulu.

Üleval oli külm ja tuuline, kuid vaated olid vapustavad. Kui alguses oli Matterhorni tipp veel väikese pilvemütsi endale pähe korjanud, siis umbes tunniga laiutas sarvekujuline tipp üksinda ilusas helesinises taevas. Meie matkarada kulges mööda alpiaasasid, imetlesime erinevaid lilli ja fantastilisi vaateid mägedele.

Saime aru, et meil vedas rajavalikuga tohutult, sest see matkarada kulges praktiliselt Matterhorni jalamilt läbi. Kokku pidime matkama 10 kilomeetrit, mis täiskasvanud jalgadele ei ole just eriline katsumus. 5-aastase Juhani jalad aga kippusid väga ära väsima. Kuna aga õhtuks oli lubatud magusat preemiat, pidasid ka väikesed jalad hämmastavalt hästi vastu.

Tagasi Zermatisse jõudsime väsinult, kuid õnnelikuna. Auto oli ka parkimisplatsil alles. Meie kõrvale olid parkinud ka ühed hispaanlased, kes olid oma auto armatuurlauale sõna-sõnalt kopeerinud meie vigase saksakeelse teksti pakrimisautomaadi mittetöötamise kohta.