Kui juba Šveitsi
sai tuldud, tundus hädavajalik ka selle maa kõrgema mäetipu
Matterhorni vaatamine lähemalt. Varem kogutud info põhjal ei
pidanud see olema eriti odav ettevõtmine, sest maksta tuleb nii
ööbimise, autoparkimise, Zermatisse viiva rongi kui mägedesse
viivate gondlite eest. Kitsalt läbi ajades võis kulu arvestada ca
70-80 frangi kanti. Meil siiski nii palju ei kulunud.

Autoga saab sõita
Täschi külani ja kuigi vaatasime jube enne ringi, et kas õnnestub
mõni ööbimiskoht leida, siis tee ääres midagi sobivat silma ei
jäänud. Teadsime, et Täschis on ka üks klämpinguplats ja ega
meil muud üle jäänud, kui sammud sinna seada. Vastuvõtt oli juba
kinni, kuid uksele jäetud info põhjal saime aru, et võime endale
leida sobiva telgikoha ja tasuda hommikul. Tegelikkuses jäigi meil
selle kämpingu eest tasumata, sest hommikul lahkusime enne, kui
keegi vastuvõttu tööle jõudis. Süda väga ei valutanud ka, sest
võrreldes Skandinaavia kämpingute standardiga olid siinsed olud
üsna kesised: Söögikeetmiseks kööki ei olnud, terve kämpingu
peale oli ainult üks laud ja selle ümber pingid. Kui vihma oleks
sadanud, ei oleks olnud mingit katusealust või siseruumi, kus
istuda. Aga telgi sai püsti panna ja öö ära magada. Meie võit,
sest kämpingu raha hoidsime kokku


Kuna Zermatisse saab
ainult rongiga, tuli autole leida parkimiskoht. Olime eelmisel õhtul
külakeses jalutades teinud kindlaks, et tavaline parkimise hind on 1
frank/tund, mõnes kohas ka tiba kallim. Aga leidsime ka ühe koha,
kus oli küll ainult 6 parkimiskohta, kuid tunnist tuli maksta ainult
50 santiimi. Läksime esimesena selle koha juurde katsetama ja meie
suureks rõõmuks oli seal vaba koht olemas. Rõõm läks aga veel
suuremaks, kui saime aru, et parkimisautomaat on rikkis ja raha vastu
ei võta. Jätsime auto armatuurlauale suure saksakeelse sildi selle
kohta, mis kell me parkisime ja et maksta ei õnnestunud.
Rongipileti
Zermatisse ja tagasi pidime siiski ostma. Peale väikest
20-minutilist loksumist leidsime end mägikuurordis, mille peatänav
oli täis inimesi. Liikumine toimus jala, laisemad said kasutada
elektritaksode teenuseid. Meie laisad ei olnud ja kõndisime jala.
Turismiinfos täiendasime oma teadmistepagasit ja panime paika
sihtpunkti, kuhu tahame gondliga sõita. Algselt olime mõelnud sõita
Blauherdi ja tulla sealt jala alla. Aga selgus, et see liin avatakse
alles 4. juulist. Seega tuli plaanid ümber teha ja otsustasime sõita
teise liiniga Schwarzsee jaama ja kõndida sealt alla. Ühe otsa
gondlisõidu eest käisime välja 32 franki, tagasitee oli juba puhas
iseenda jalgade ja jalanõude kulu.


Üleval oli külm ja
tuuline, kuid vaated olid vapustavad. Kui alguses oli Matterhorni
tipp veel väikese pilvemütsi endale pähe korjanud, siis umbes
tunniga laiutas sarvekujuline tipp üksinda ilusas helesinises
taevas. Meie matkarada kulges mööda alpiaasasid, imetlesime
erinevaid lilli ja fantastilisi vaateid mägedele.
Saime aru, et meil
vedas rajavalikuga tohutult, sest see matkarada kulges praktiliselt
Matterhorni jalamilt läbi. Kokku pidime matkama 10 kilomeetrit, mis
täiskasvanud jalgadele ei ole just eriline katsumus. 5-aastase
Juhani jalad aga kippusid väga ära väsima. Kuna aga õhtuks oli
lubatud magusat preemiat, pidasid ka väikesed jalad hämmastavalt
hästi vastu.
Tagasi Zermatisse
jõudsime väsinult, kuid õnnelikuna. Auto oli ka parkimisplatsil
alles. Meie kõrvale olid parkinud ka ühed hispaanlased, kes olid
oma auto armatuurlauale sõna-sõnalt kopeerinud meie vigase saksakeelse teksti
pakrimisautomaadi mittetöötamise kohta.
Šveitsis vist tegelikult ei ole santiimid sentideks :)
VastaKustuta