Viini naudingud, koroonareeglid ja eluolu

Viin ei ole kunagi esimese reisisihina meelde turgatanud, kuigi tegemist on ju igati väärika Euroopa suurlinnaga, kus omaeaegne Austria-Ungari hiilgus veel loorina hõljuda võiks. Nüüd aga juhtus kuidagi nii, et augustis sai Ryan Airi odavpakkumiselt ostetud lennupiletid just sinna. Kui peaks hakkama üles lugema ühe konkreetse linnanimega seotud ülemaailmselt tuntud nähtusi, oleks Viin kindlalt üks põhilisi konkurente esikohale. Viini šnitsel, viini toolid, viini saiad, viini valss, viini vorstid ehk viinerid -- no kes neid ei teaks. Ühesõnaga, tuli asja lähemalt uurida.

Kohvrid järel lohisemas hotelli poole kõndides märkasime, et kõik toidupoed on kinni. Peagi selgus ka põhjus -- oli Austria rahvuspüha. Õnneks restoranid siiski töötasid ja tegime kohe esimese asjana tutvust kuulsa šnitsliga, vasikalihast tehtud ja puha. See on küll elu suurim, mida siiani söönud olen. Ma ei liialda, kui ütlen, et see oli 25x40 cm suurune lihalatakas, mis suurel praetaldrikul lauda toodi. Igale sööjale ikka oma! Lisandiks kergelt äädikane kartulisalat. Oli hõrk küll, aga ikka väga-väga suur. Lõunasöögist jätkus terveks ülejäänud päevaks, sest see šnitsel istus risti kõhus ja rohkem midagi sinna ei mahtunud.

Peab ütlema, et kõik Viinis veedetud päevad möödusid kerges toidu ülekülluses. Hinnad olid ka igati taskukohased ja pigem isegi odavamad kui Eestis. Kindlasti olid kuskil ka edevad ja kallid kohad, kuid meie teed nendega ei ristunud. Lihtsalt tänaval kõndides võis julgelt kõrtsi, restorani või kohvikusse sisse astuda ja polnud muret, et hiljem maksta ei jõua. Valisime reisiraamatust välja ka ühe soovitatud kohviku, et seegi tunne kätte saada. Sperl oli meie valik ja töötas see tõelisel konveieril -- vabu laudu polnud peaaegu hetkeksi ja kelnerid muudkui kandsid roogi-jooke ja kooki-kohvi ette. Sealne õunastruudel oli küll klass omaette ja ega muudel söökidel ka midagi viga ei olnud.

Ühtegi söögikohta ei saanud sisse ilma koroonatõendit ette näitamata. kehtis nö 3G reegel, mis tähendas "geimpft, getestet, genesen" ehk siis maakeeli "vaktsineeritud, testitud, läbi põdenud". Tõsi, restoranis just ID-kaarti juurde ei küsitud, kuid näiteks ooperisse minnes tuli ka see ette näidata ja piletid olid nö nimelised, et oleks hiljem täpselt teada, kes mis koha peal istus. Söögikohtades paluti lisaks täita leht oma kontaktandmetega, et oleks võimalik vajadusel ühendust võtta.

Maskikandmine oli siseruumides kohustuslik ja inimesed tegid seda väga korralikult. Kõigi nende päevade jooksul nägime ühistranspordis ainult ühte ilma maskita inimest. Täiskasvanutel oli ainuke lubatud maskiliik FFP2. Seda peab küll tunnistama, et õhku laseb see oluliselt vähem läbi kui meil nõutud nn kirurgi mask ja ega ta mugav ei olnud. Nt Tehnikamuuseumist tulime just maski tõttu ära kiiremini kui ehk muidu seda teinud oleks.

Kuigi üldmulje oli väga seadusekuulekas, siis kohe esimesel õhtul ehk rahvuspühal sattusime meeleavaldusele, kus piirangute vastu protestiti ja koroonaaegse elukorraldusega rahul ei oldud. Ütleks nii, et kohal oli mõnisada protestijat, kes kõik väga rahumeelselt loosungitega seisid. Küll oli aga iga protestija kohta vähemalt kaks politseinikku ja üks politseibuss. Kõik ümberkaudsed tänavad olid tõsise politsei kontrolli all. Ega me ei tea, võibolla läks seal hiljem asi tulisemaks ka, kuid meie seda enam ei näinud.

Lastega on alati tore reisida, sest nad märkavad natuke teistsuguseid asju kui meie täiskasvanud. Juhani tähelepanu köitsid erinevad piktogrammid, mis erinesid meil kasutusel olevatest. Näiteks oli valgusfooris kujutatud jalgratturit nö eestvaates, mitte küljelt nagu meil. Kiidusõnu jagus tal ka bussides nende märkide kohta, mis tähistasid istekohti vanuritele, rasedatele jne. Tema arust olid need palju põnevamalt välja joonistatud kui meil. Ilmekamad ja jäid paremini silma.

Igatahes sai see reis liiga kiiresti läbi ja Viini tuleb kindlasti tagasi minna. Linn on suur ja ilus, palju jäi vaatamata. Ja mis põhiline, see kõik on ka täiesti taskukohane ja väikesed naudingud ei nõua suuri summasid. Kuigi.... viimasel õhtul lasime end ahvatleda ühe kommipoe vaateakna väljapanekust ja ostsime vist oma elu kalleima kommi. See oli nii ilus ja läikis nii kutsuvalt. Lennukis pistsime selle nahka ning lehvitasime Viinile magus maitse suus. Küllap tuleme varsti jälle.

Tallinnas ei tundnud keegi meie saabumise vastu huvi, ei kontrollitud koroonatõendeid ega midagi. Viinis ei saanud enne lennujaamast väljagi, kui vajalikud tõendid ette näidatud. Tallinna trammis oli ka mitu inimest maskita. Selline elu.

Viin: mõõdukalt kultuurne turist

Lõpuks oleme taas reisimas vaatamata sellele, et Eesti hoiab koos Lätiga Euroopa koroonatšempioni positsiooni. Sedakorda siis Viinis. Mitte päris esimest korda elus, sest ca 25 aastat tagasi sai teel Itaaliasse siin päevake peatutud. Meeles on tollest korrast vaid jube vihmane ilm ja vesiste suudega läbi kohvikuakna kookide vaatamine. Üliõpilane Eestist ei saanud toona endale Euroopa ringreisil suurt midagi lubada. Kotis oli kodune konserv, suitsuvorst ja äsja meie poodidesse müügile ilmunud hiina kiirnuudlid, mis ka kõhu kenasti ära täitsid.

Kolme ja poole päevaga Viinis väga palju ette ei jõua võtta ja mingi valik tuli teha. Paar muuseumi, natuke linnas jalutamist ja muidugi ooperikülastus.

Schönbrunni lossi aedades sai mõnusalt jalutada ja sellega meie külastus piirduski, sest jõudsime sinna nii hilja, et hoonesse enam sisse ei saanud. Õnneks oli hiljuti telekas näidatud seriaali Maria Theresiast ja see tekitas lapsel kohe seose lossi ja seal elanud inimeste vahel. Kuigi küsimusi tekkis palju: mida nad nii suures majas tegid, kes seda parki siin korras hoidis, kas nad selle eest ka palka said? Tegelikult ei tea. Pole kunagi mõelnud, kas õukondade teenijad said rahapalka ka või ainult söögi, joogi ja riided selga.

Muuseumidest otsustasime esiteks külastada Teaduse- ja Tehnikamuuseumi, kuna Berliini tehnikamuuseumist olid väga head mälestused. Esimesel korrusel tundus küll, et see on puha muuseum meestele - ainult mingid mootorid ja muud mehhanismid. Kõik kindlasti väga olulised ja elu edasi viivad leiutised, kuid jäid siiski natuke liiga tehniliseks. Samas kujult ja vormilt ilusad nagu enamus vanu asju. Lastele olid olemas ka mitmesugused käed-külge eksponaadid, mis lustima ja end proovile panema kutsusid.

Aga ülemistel korrustel sai näha ka igapäevaelus kasutatavaid asju, millest igaüks aru saab. Nii mõistad, kuidas erinevad tehnilised leiutised meie elu kergemaks muudavad ja milline areng on toimunud. Selles muuseumis oleks võinud terve päeva veeta, aga pärast poolteist tundi FFP2 maskiga oli päris tõsine lämbumisetunne ja olime sunnitud uuesti õue värske õhu kätte minema. Ega muud, kui tuleb tulla Viini tagasi siis, kui siseruumides jälle ilma maskita võib olla.

Tarbekunstimuuseum oli võrreldes tehnikamuuseumiga kohe päris pisike. Mõned saalid mööblit, vaase, vaipu ja vaase ning vaadatud ta oligi. Samas oli igas saalis inimene valvamas, kes ikkagi väga pingsalt jälgis, mida sa teed ja kuhu astud. Natuke ootamatu tänapäeva muuseumis.

Hundertwasseri maja on ka kindlasti üks nähtus, mis Viinis ära tuleb vaadata. Autoriks nö iseõppinud kunstnik Friedensreich Hundertwasser. Alguses mõtlesin, et kui vanemad panevad lapsele sellise nime, siis ei saagi sealt midagi "normaalset" välja tulla. Tuleb välja, et vanematelt sai laps ikkagi täiesti sündsa nime, mille ise hiljem "kunstipäraseks" muutis. Vaid 3 kuud kunstiakadeemias õppinud ja seejärel aru saanud, et kunst sünnib sinust enesest ja seda ei pea õppima. Niisugune mees oli. Igatahes Viinis on 1980. aastatel ehitatud fantaasiamaja, mis väljast näeb välja lipp-lipi, lapp-lapi peal. Sees arvatavasti täitsa normaalsed korterid. Maja meeldis ka lapsele, kes kohe arvas, et võibolla pole tal siis ka mõtet väga panustada kunstikoolis käimisse.

 

Pikad pimedad õhtud tuleb ka millegagi täita. Ühel õhtul võtsime ette käigu lõbustusparki Prater. Alustuseks tuleb tõdeda, et nene kodulehekülg ei kõlba kuhugi. Raske on sealt leida infot nii avamisaegade, lõbustuste kui hindade kohta. Tundus, et nö päevapiletit ehk terve pargi külastuse piletit ei saa osta. Me poleks seda muidugi tahtnudki, sest läksime sinna õhtul hilja kl 9 paiku. Park pidi olema avatud südaööni, kuid meie kohale jõudes oli osa atraktsioone juba töö lõpetanud või tegi viimaseid hingetõmbeid. Nt ei saanud me Wiener Riesenradi vaaterattale, mis oli oma ehitamise ajal 1897. aastal maailma suurimate vaaterataste hulgas, kuid on ainus, mis neist tänaseni töötab. Tegime siis tiiru ühe madalama rattaga ja kihutasime ka ühel karussellil. Viimasel hoidsin ma kogu aeg silmad kinni ja laps pahandas minuga, et kinniste silmadega läheb pool lusti kaduma. No mis teha, pidin leppima sellega. Päris kole oli. Sel aastal juba teist korda lõbustuspargis (suvel ka Helsingis) ja ausalt, jumal tänatud, et ükski nendest Ameerika mägedest ei töötanud ja nendele ei pidanud minema. Sellistel hetkedel tundub küll, et õde või vend oleks lapsele ära kulunud, kes teeks temaga need hullused kaasa. Nüüd tuleb ennast nooreks ja uljaks mõelda.

Kindlasti saab Viinis käia ka ilma ooperikülastuseta, kuid meie ei tahtnud. Õnneks oli mängukavas ka natuke valikut. Staatsoperis oleks saanud vaadata Jevgeni Oneginit, aga 12-aastase elu esimeseks ooperikülastuseks tundus see natuke liiga karm valik. Seega otsustasime Volksoperi Võluflöödi kasuks. Ülemise rõdu tagumiste ridade pileti sai täiskasvanu 24 ja laps 6.50 euro eest. Täiesti mõistlikud hinnad, Hoidsin natuke hinge kinni, et kuidas laps vastu peab. Temapoolne kokkuvõte oli: see ei ole mul topis, aga on listis. Nii et eks aeg näitab, kas ta 40-aastaselt saab öelda, et tema ooperipisik sai alguse Viinis 12-aastaselt Võluflööti vaadates. Etendus ise oli väga muinasjutuline, hästi lauldud ja mõnus. Rahuolu, et sai mindud. Kaasa tegi ka Annely Peebo. Meie kõrgelt rõdult tema tuvastamine kolme musta daami hulgas nii kerge ei olnud, aga usun, et tegime häälekõla järgi siiski kindlaks, milline just tema oli.