Aga nüüd liikumine. Olen igal õhtul tiirutanud koduse Tammelinna tänavatel nii 40-50 minutit. Miks tänavatel ja mitte raudtee äärsel kergliiklusteel. Viimasel liigub lihtsalt nii palju rahvast, et seal on 2 meetrise distantsi hoidmine liiga keeruline. Tänavatel on oluliselt vähem inimesi, kuigi siiski mõni ikka uitab ka. Siis katsun juba varakult aimata, kas ta ehk siiski pöörab kõrvaltänavasse või läheb mõnda aeda sisse. Kui seda siiski ei juhtu, ei jäägi muud üle, kui minna ise teisele poole tänavat. Kohati võin muidugi üsna sõgeda mulje jätta oma siksakitamisega, aga praegustes oludes tasub olla pigem rohkem kui vähem ettevaatlik.
Aga ees ootas nädalavahetus, mis annab puhkust oma tööst nagunii, aga ka lapse kodukoolist saab korraks hinge tõmmata. Kahjuks on see distantsõpe meie kodus küll palju vaevusi tekitanud. Ilmateade käskis minna matkale laupäeval, sest siis säras päike ja soojakraade oli ka 10 ringis. Aga kuhu minna? Olime kaalunud nt rongiga Tabiverre sõitmist ja sealt jala Tartusse tagasi kõndimist, kuid otsutasime ühistranspordi siiski esialgu kõrvale jätta. Lõpuks langes valik Võru suunas Tartust välja minekule ja jalutuskäigule ümber Aardla poldri. Google mapsi abil sai koostatud 23,7 km pikkume distants.
Nüüd algas retke kõige ebamugavam osa, kuna liikuda tuli autotee servas üsna kitsal ribal ja paraku autosid vuras sellel teel üsna rohkelt, olid nad siis teel teel kodust linna toidupoodi või linnast maale suvilasse. Aga saime hakkama. Teeäärsete "vaatamisvärsuste" mõttes oli see meile kõige huvitavam lõik, kuna liikusime lapsepõlveradadel. Olles üles kasvanud Tõrvandis, siis oli Porijõe maantee äärne sopp meile üks peamisi ujumiskohti. Jala muidugi ei viitsinud keegi nii kaugele kõndida ja autot meil kodus ei olnud. Nii sõltusime sõprade vanemate autodest. Aga vahest viis isa meid oma tööautoga Porijõe äärde "suvitama" ja jäime emaga sinna terveks päevaks. Õhtul korjas isa meid jälle peale ja viis koju tagasi. Aardla poldri ehituse käigus rikuti muidugi Porijõe looduslik säng ja vool täiesti ära ja meie ujumiskohast on järgi jäänud üks kõrkjatesse peitunud lomp.
Kui eelmise nädala jalutuskäigul Elvasse otsisime kevade märke lillede ja pungade näol, siis seekord olid selgeteks kevadekuulutajateks suuerd linnuparved, kes poldri kuivadesse ja vähemkuivadesse kohtadesse kogunesid. Nägime neid oma silmaga ja kui ei näinud, siis oli kuulda elavat kädistamist.
Tee muutus taas mõnusamaks, kui pöörasime Lennundusmuuseumi suunas. Seal oli vähe liiklust ja teepervgi kuidagi laiem. Oli päris mõnus astuda. Lõbusaks vahepalaks muidu üsna üheülbalises astumises oli bussipeatus, mis kandis nime Vangi. Lisaks hetkel tavapärastele koroonaviiruse hoiatussiltidele oli selles bussipeatuse putkas ka muud põnevat lugemist.
Olime plaaninud muuseumini ära kõndida ja alles seal väikese puhke- ja lõunapausi teha. Meie suureks pettumuseks aga polnud muuseumi sissepääsu juures ei ühtegi kivi ega pinki. Päris maha ka nagu ei tahtnud istuda. Vanarahvas teab rääkida, et enne esimest äikest ei tohi maapinnale istuda ja minu teada pole sel aastal veel äikest olnud. Lennundusmuuseum ise on ka päris kavalalt valli taha ära peidetud, nii et piletit ostmata ja väravast sisse minemata tõesti ka lennukeid peale ühe peibutise ei näe. Hetkel oli aga muuseum veel talviselt kinni ja ootas kevadise algust.
Süüa ei saanud, juua ka püstijalu ei tahtnud -- nõnda astusime edasi. Google käskis keerata üsna kitsale rajale. Usaldasime teda ja astusime edasi. Ilma google'ita ei oleks küll sellele teekesele julenud pöörata ja oleksime koju tagasi jõudmiseks pidanud tegema palju pikema tiiru.
Otsisime ikka kohta, kus saaks korraks istuda ja einet võtta. Aga ei olnud seal ühtegi kivi ega maha murdunud puud -- tegemist oli ju nö kultuurse karjamaaga, kus laiutas tühjus. Lõpuks märkasime teeveeres üht betoonitükki ja see oligi meie "pink". Puhkasime jalga, sest kolm tundi oli juba vahetpidamata (välja arvatud mõned pausid lindude ja looduse pildistamiseks) astutud ja väsimus hakkas jalgadesse jõudma.
Keha kinnitatud jätkasime juba palju rõõmsamal meelel. Minna oli veel 2 tundi. Tundub, et jalad olid natuke vähem väsinud, kui eelmisel nädalal Elvasse jõudes. Kui eriolukord kestab ja ilm lubab, siis kindlasti matkame ka järgmisel nädalal kuskil Tartu lähistel. Vaja ju vormi sättida, sest kui maailm peaks uuesti lukust lahti minema, plaanime sügisel minna Portugali Rota Vicentinale, kus tuleb juba iga päev sama pikk maa maha käia ja nii ca 2 nädalat järjest.
Õhtul premeerisime end selle aasta esimese grilliõhtuga -- aga ilm kiskus juba jäiseks, nii et liha sai küll õues ära küpsetatud, kuid süüa tuli seda toas. Oli hea päev.
