pühapäev, 29. märts 2020

Liikumispiirangutega eriolukord: Jalutuskäik ümber Aardla poldri

Kaks nädalat eriolukorda on üle elatud. Kuigi pole muidu ka eriti innukas sportlane, siis nüüd on ka tavapärane igapäevane liikumine rohkem piiratud. No võtame kasvõi poes käimine, kinno või teatrisse minek -- sealgi ju kõnnid mõne sammu. Hetkel on kultuurne osa üldse võimatu ja varasema pea igapäevase poeskäigu asemel katsud ühekorraga mitme päeva kraami koju tuua. Eriti nüüd, kui räägitakse, et ka puuvili tuleks seebiga üle pesta. Seda nagu hästi teha ei tahaks ja seepärast olengi otsustanud tuua suurema puuviljavaru koju, panna trepikotta ootele ja alles 4-5 päeva pärast asuda sööma.

Aga nüüd liikumine. Olen igal õhtul tiirutanud koduse Tammelinna tänavatel nii 40-50 minutit. Miks tänavatel ja mitte raudtee äärsel kergliiklusteel. Viimasel liigub lihtsalt nii palju rahvast, et seal on 2 meetrise distantsi hoidmine liiga keeruline. Tänavatel on oluliselt vähem inimesi, kuigi siiski mõni ikka uitab ka. Siis katsun juba varakult aimata, kas ta ehk siiski pöörab kõrvaltänavasse või läheb mõnda aeda sisse. Kui seda siiski ei juhtu, ei jäägi muud üle, kui minna ise teisele poole tänavat. Kohati võin muidugi üsna sõgeda mulje jätta oma siksakitamisega, aga praegustes oludes tasub olla pigem rohkem kui vähem ettevaatlik.

Aga ees ootas nädalavahetus, mis annab puhkust oma tööst nagunii, aga ka lapse kodukoolist saab korraks hinge tõmmata. Kahjuks on see distantsõpe meie kodus küll palju vaevusi tekitanud. Ilmateade käskis minna matkale laupäeval, sest siis säras päike ja soojakraade oli ka 10 ringis. Aga kuhu minna? Olime kaalunud nt rongiga Tabiverre sõitmist ja sealt jala Tartusse tagasi kõndimist, kuid otsutasime ühistranspordi siiski esialgu kõrvale jätta. Lõpuks langes valik Võru suunas Tartust välja minekule ja jalutuskäigule ümber Aardla poldri. Google mapsi abil sai koostatud 23,7 km pikkume distants.
Asusime laupäeva hommikul kl 10 paiku teele, et jõuaks mõistlikul ajal tagasi. Mõttes mõlkus selle aasta esimene lihagrillimine ja päevad ei ole ju veel nii pikad, et saaks grilliõhtut kella 8 paiku alustada. Samuti lootsime, et Kurepaluni viival teelõigul on ehk hommikul vähem liiklust. Alustasime Tammelinnast mööda vaikseid tänavaid ja kergliiklusteed Ülenurme suunas astumist. Ilmselt siiski enamuse inimeste jaoks on kl 10 üsna varane aeg, eriti laupäevasel hommikul. Kuni Kurepalu teeotsani oligi üsna mõnus minek, sest autod olid autoteel ja meie kergliiklusteel. Peale meie oli teisigi üksikuid spordientusiaste, kes liikusid peamiselt ratastel ja möödusid meist kui tuul.
Nüüd algas retke kõige ebamugavam osa, kuna liikuda tuli autotee servas üsna kitsal ribal ja paraku autosid vuras sellel teel üsna rohkelt, olid nad siis teel teel kodust linna toidupoodi või linnast maale suvilasse. Aga saime hakkama. Teeäärsete "vaatamisvärsuste" mõttes oli see meile kõige huvitavam lõik, kuna liikusime lapsepõlveradadel. Olles üles kasvanud Tõrvandis, siis oli Porijõe maantee äärne sopp meile üks peamisi ujumiskohti. Jala muidugi ei viitsinud keegi nii kaugele kõndida ja autot meil kodus ei olnud. Nii sõltusime sõprade vanemate autodest. Aga vahest viis isa meid oma tööautoga Porijõe äärde "suvitama" ja jäime emaga sinna terveks päevaks. Õhtul korjas isa meid jälle peale ja viis koju tagasi. Aardla poldri ehituse käigus rikuti muidugi Porijõe looduslik säng ja vool täiesti ära ja meie ujumiskohast on järgi jäänud üks kõrkjatesse peitunud lomp.
Kui eelmise nädala jalutuskäigul Elvasse otsisime kevade märke lillede ja pungade näol, siis seekord olid selgeteks kevadekuulutajateks suuerd linnuparved, kes poldri kuivadesse ja vähemkuivadesse kohtadesse kogunesid. Nägime neid oma silmaga ja kui ei näinud, siis oli kuulda elavat kädistamist.
Tee muutus taas mõnusamaks, kui pöörasime Lennundusmuuseumi suunas. Seal oli vähe liiklust ja teepervgi kuidagi laiem. Oli päris mõnus astuda. Lõbusaks vahepalaks muidu üsna üheülbalises astumises oli bussipeatus, mis kandis nime Vangi. Lisaks hetkel tavapärastele koroonaviiruse hoiatussiltidele oli selles bussipeatuse putkas ka muud põnevat lugemist.
Olime plaaninud muuseumini ära kõndida ja alles seal väikese puhke- ja lõunapausi teha. Meie suureks pettumuseks aga polnud muuseumi sissepääsu juures ei ühtegi kivi ega pinki. Päris maha ka nagu ei tahtnud istuda. Vanarahvas teab rääkida, et enne esimest äikest ei tohi maapinnale istuda ja minu teada pole sel aastal veel äikest olnud. Lennundusmuuseum ise on ka päris kavalalt valli taha ära peidetud, nii et piletit ostmata ja väravast sisse minemata tõesti ka lennukeid peale ühe peibutise ei näe. Hetkel oli aga muuseum veel talviselt kinni ja ootas kevadise algust.
Süüa ei saanud, juua ka püstijalu ei tahtnud -- nõnda astusime edasi. Google käskis keerata üsna kitsale rajale. Usaldasime teda ja astusime edasi. Ilma google'ita ei oleks küll sellele teekesele julenud pöörata ja oleksime koju tagasi jõudmiseks pidanud tegema palju pikema tiiru.
Otsisime ikka kohta, kus saaks korraks istuda ja einet võtta. Aga ei olnud seal ühtegi kivi ega maha murdunud puud -- tegemist oli ju nö kultuurse karjamaaga, kus laiutas tühjus. Lõpuks märkasime teeveeres üht betoonitükki ja see oligi meie "pink". Puhkasime jalga, sest kolm tundi oli juba vahetpidamata (välja arvatud mõned pausid lindude ja looduse pildistamiseks) astutud ja väsimus hakkas jalgadesse jõudma.
Keha kinnitatud jätkasime juba palju rõõmsamal meelel. Minna oli veel 2 tundi. Tundub, et jalad olid natuke vähem väsinud, kui eelmisel nädalal Elvasse jõudes. Kui eriolukord kestab ja ilm lubab, siis kindlasti matkame ka järgmisel nädalal kuskil Tartu lähistel. Vaja ju vormi sättida, sest kui maailm peaks uuesti lukust lahti minema, plaanime sügisel minna Portugali Rota Vicentinale, kus tuleb juba iga päev sama pikk maa maha käia ja nii ca 2 nädalat järjest.

Õhtul premeerisime end selle aasta esimese grilliõhtuga -- aga ilm kiskus juba jäiseks, nii et liha sai küll õues ära küpsetatud, kuid süüa tuli seda toas. Oli hea päev.


esmaspäev, 23. märts 2020

Jalgsi Tartust Elvasse: duubel kaks

Elu on keeruline. Koroona epideemia eriolukorra tõttu tuleb igasuguseid inimkontakte vältida: kõik lõbustusasutused on suletud ja avalikud üritused keelatud. Rahval soovitatakse kodust välja minna vaid hädavajalikuks toidupoe külastuseks. Samuti on soovitatavad matkad looduses ja tegevused värskes õhus koos pereliikmetega. Aga tuntud matkarajad on ülerahvastatud ja 2-meetrise distantsi hoidmine kaaskodanikega kohati keeruline. Nii tugeva looduses madistajana end ei tunne, et julgeks suvalisse metsa uitama minna. Oht äraeksimiseks on siiski piisavalt suur ja antud olukorras ei ole mõtet päästjatele tööd juurde tekitada.

Tartus pandi kinni ka Tamme staadion, kus veel neljapäeval sai mõnusasti kepikõndi teha. Reede õhtul aga avastasime end lapsega lukustatud värvate vahelt tühja ja nukrat staadioni vaatamas. Siirdusime raudteeäärsele kergliiklusteele, kus spordisõpru kobaras. Ees ootas imeilus päikeseline nädalavahetus, mis kutsus kodust välja minema, et nautida päikest ning liigutada ennast rohkem kui kodused olud võimaldavad. Kolm aastat tagasi suvel sai ette võetud jalgsimatk Tartust Elvasse (http://pagemineseiklusse.blogspot.com/2017/07/jalgsi-tartust-elvasse.html) ja otsustasime seda korrata.  Koduuksest Elva raudteejaamani on umbes 25 kilomeetrit ja see tundus just paras pühapäevane pingutus.
Kergliiklustee Külitseni on väga mõnus astuda. Autosid küll vuhiseb mööda, aga nendega on siiski turvaline distants. Esimese põike teelt kõrvale tegime tankitõrjekraavi juures. Nõuka ajal üles kasvanud tartlased mäletavad seda kohta hästi, sest koolilapsed pidid sinna "palverännakuid" korraldama. Veidral moel ei olnud mina sinna kunagi varem sattunud, sest meie koolis eelistati Raadi järve ääres asuvat mälestusmärki. "Inimesed, olge valvsad" on kindlasti ka tänasesse päeva sobiv hüüatus. Aga valvas tuleb muidugi olla viiruse vältimiseks.
Meeldivaks üllatuseks oli uue kergliikulustee ehitamine Nõost Elvani, mis oli osaliselt juba asfalteeritud, aga suuremas osas valmib sügiseks. Kui nüüd saaks veel Külitse ja Nõo vahele ka väikese jupi, siis oleks Tartu-Elva distants täiesti ideaalne nii rattaga sõitmiseks kui jala kõndimiseks. Natuke nalja tegi meile trükikurat, kes sildil sõna "raudtee" oli asendanud sõnaga "ruadtee".
Nõo elanikke on koroona eest hoiatatud ja sisuliselt kõik prügikastid, bussijaamaputkad, teadete tahvlid ja isegi mõned elektrpostid olid varustatud hoiatavate ning informeerivate siltidega. Iseasi muidugi, kui paljud neid lugeda viitsivad. 
Arutlesime omavahel, et ei tea, kas Nõo pood on ikka lahti. Eelmisel korral oli seal üsna pisike pood ja vabalt oleks võinud see ka pühapäeval kinni olla. Eriti praeguses erilises olukorras. Kolme aastaga olid aga Nõo kaubandusolud oluliselt paranenud ja vana väikese poe asemele oli ehitatud uhke ja uus Konsum. Astusime sisse, sest tundus, et üks väiksem õlu kuluks just parasjagu ära. Õlut poes ka oli, aga suur oli meie üllatus, kui selgus, et koos uue poega ei ole saabunud joogikülmkapid. Nagu ka kolm aastat tagasi väikeses vanas poes, sai õlut osta ainult soojana. Sättisime end kirikaia äärde kivihunniku otsa võileiba sööma ja õlut jooma. Ütleme nii, et soe õlu ei ole suurem asi ka talvel jahedma ilmaga. Aga päike säras, hakid kisasid puu otsas ja aia ääres õitsevad tsillad kuulutasid kevadet, mis tegi tuju heaks. Jalad surisesid, aga kuna google maps ütles, et Elva raudteejaam jääb 1 tunni ja 58 minuti kaugusele, siis asutasime end teele.
Kuigi linnas tundub kevad juba täies elujõus, siis maal see nii ilmne ei ole. Viimased öökülmad on ka terve talve haljendanud heina ja muru halliks muutnud. Siiski tabasime mõned paiselehed ja juba väga prisked pajuurvad. Sel aastal ongi kevad nii imelik, et pajuurva ootust justkui ei olegi olnud, sest talve pole olnud. Nad on kuidagi märkamatult tulnud ja olnud ja lihavõttepühadeks on nad ilmselt juba täitsa unustatud.
Kuigi suured varbad andsid märku, et ilmselt on nemad saanud kannatada ja spordijalanõu ei ole neisse hellalt suhtunud, tuli Elva järjest lähemale. Vapramäel istusime korraks palgil ja jõime dopinguks magusat teed. Minna oli veel 56 minutit ja ega samm enam väga reibas ei olnud. Juba Tõravere raudteejaamast möödudes tõdesime, et kui nüüd rong tuleks, siis ilmselt hüppaksime peale. Peedu parkmetsas eksisime korraks ka teelt ära ja madistasime metsa all, siis saime aga raja jälle kätte. 10 minutit enne viit olime Elva raudteejaamas ja õnneks läks täistunnil ka buss. Olime ausalt öeldes natuke mures, et kas liinibussid ikka sõidavad ja kuidas me ikka tagasi saame. T-pileti lehelt ei leidnud ka väga kergelt õiget infot. Mõte, et tuleb 25 km tagasi ka kõndida, küll ahvatlev ei tundunud.
Bussis olid ka turvameetmed igati asjakoahsed. Sisse sai ainult tagumisest uksest ja busiijuhini ei pääsenud keegi - tee oli blokeeritud lindiga. Bussijuht hüüdis valjul häälel, et kuhu sõidate? Sisenenud reisija hõikas soovitud peatuse vastu. Bussijuht klõbistas masinat ja registreeris sõidu. Tasuta oli  buss nagunii ja piletit pihku nagunii ei saanud. Elvast Tartusse reisis seitse inimest, kes kõik hargnesid bussi peale laiali. Keegi õnneks ei köhinud ega aevastanud.

Kokkuvõttes jäime päevaga väga rahule, kuigi lõpuks olid tallad ümmargused ja samm päris tönts, millest andis tunnistust iga vähe kõrgema killustikutüki taha komistamine. Kuna sel korral ei saanud Elvas restoranis keha kinnitada ja matkale joont alla tõmmata, sai kodus õhtul veel käeharjutuseks kohupiimakorpide tegu ette võetud.