Moskva keskmes (Relvapalat, Kreml ja Punane väljak)

Kremlist ei saa kuidagi mööda minna, kui oled sama hästi kui esimest korda Moskvas (20 aasta tagant ei mäleta nagunii enam midagi). Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kas me käisime eelmisel korral Kremlis sees või mitte. Ja ammugi ei olnud ma käinud Relvapalatis, kus vist küll hoiul Venemaa kõige suuremad riiklikud nõuka aja eelsed reliikviad. Igasugused hõbetaldrikud ja karikad ja selline bling jättis küll üsna külmaks, aga kroonimiskleidid olid juba midagi. Kõigepealt Jelizaveta kleit, mis kaalus 10 kilo ja õlgadel olev keep veel 5 kilo. Puhtast kuldbrokaadist (nii lõim kui kude kullast). Kirikus küünalde valgel olla kleit säranud kui tõeline jõulupuu. Ja ega Katariina kleit palju maha ei jäänud. Aga Katariina ei olnud selline kleidi- ja moefriik nagu tema eelkäija, Jelizavetal olla olnud 16000 kleiti.

Tegelikult muidugi Relvapalatis pilti teha ei võinud ja esialgu tundus, et tulebki piirduda fotoga fuajeest ja jäädvustada tühje treppe, mis viivad reliikviateni. Sees aga oli ahvatlus liiga suur, et keeldudest hoolida ja mitte salaja hõlma alt klõpsida. Väljas olevat näitustel 4% Relvapalati kogudest ja loomulikult paremik. Kui meie giid küsis kohalikult giidilt Eesti Vabariigi presidendi ametiketi kohta, siis ütles giid, et küllap ta on nende kogudes, kui meil nii räägitakse, aga ega tal mingit erilist väärtust ei ole nende muude kogudega võrreldes.

Aga nüüd tunnike ajas tagasi ehk Kremlisse sisenemise juurde. Üldiselt hoidis meie giid pulga otsas väikest sinimustvalget, et grupp alati näeks, kus ta on ja tema ligi hoiaks. Alguses arvas ta, et ega Kremlis küll ei saa sellega vehkida. Võibolla Putin ei kiidaks seda ikkagi heaks. Aga meie venelsest giid ei arvanud, et see mingi probleem oleks ja nii me läksimegi Kremlisse uhkelt sinimustvalge lipu all. Seda peab küll ütlema, et turvakontrolli ja väravaid on Venemaal peaaegu igas koha. Nii ka Kremlisse sisenemisel. Õnneks oli giid enne öelnud, et ka taskunuga kotis on kahtlane ja sain selle bussi jätta. Muidu oleks ilmselt küll sellest ilma jäänud

 

Muidugi oleks olnud eriti šikk, kui Putini ekipaaž oleks just meie sealoleku ajal mööda sõitnud, aga seda ei juhtunud. Ei teagi, kas siis aetakse turistid üldse välja, kui "härra" isiklikult liikvel on? Aga kord oli seal karm. Mina pildistasin just Presidendi Kantseleid (või kuidas seda seal just nimetatakse), kui korravalvurid kõvasti vilistama hakkasid. Ehmatasin ära, et kas tõesti on isegi selle hoone pildistamine keelatud. Selgus, et hoopis paar hiinlast oli julenud astuda kõnniteelt sõiduteele ja vat see oli rangelt lubamatu.

Nagu igal pool mujalgi, olid ka Kremli sees peamised vaatamisväärused erinevad kirikud. Tundub, et tsaaridel oli iga protseduuri jaoks eraldi kirik -- ühes krooniti, teises maeti jne. Väga erilise mulje jättis Uspnenski ehk Jumalaema Uinumise kirik. Seda kasutati ainult väga pidulikel juhtudel ehk siis peamiselt tsaaride kroonimiseks. Mulle meeldis ta seetõttu, et seest ei olnud ta kiiskav, vaid pigem selline vana kuld ja pastelsed toonid. Jällegi oli pildistamine keelatud, aga noh... Valvurid käisid küll hoolsalt ringi, aga tänapäeva kaameratega pildistad ju sisuliselt põuest ja ei pea kaamerat silma ette sättima, nii et su kavatsused kõigile selged on.

Lõpetuseks ka mõni sõna Punase väljaku kohta. Telekast oleme harjunud seda nägema tühjana ja piduehtes, kus marsivad sirgetes rivides sõdurid. Tavalisel päeval on väljak puupüsti turiste täis ja hetkel oli seal veel raamatulaat ja mingi maraton. Nii et rahvast oli kohe ekstra palju. Lenin jäi vaatamata, kuna see polnud meie kavas sees ja pidime edasi liikuma. Kuigi vaatamine olevat tasuta ja isegi erilisi järjekordi polevat. Ma olin üsna kindel, et ei tahagi teda näha, aga seal kõrval olles oli isegi korraks natuke kahju, et see võimalus kasutamata jäi. Tasuta ikkagi.

Kremli müüri ääres lõõmas igavene tuli ja valve selle juures vahetus igal täistunnil. Nii et poiste korralik jalatõste sai ka ära nähtud. Ei ole midagi öelda, samm oli neil sirge ja jalg tõusis kenasti.

Pika päeva lõpetuseks peab ka sööma. Hotelli lähedalt leidsime ühe söögikoha, mis pakkus peamiselt lõunavabariikide menüüd, aga loomulikult oli saadaval ka sealiha "a la frantsuski". Valisime siis sobivad söögid välja ja sõime rahulikult ära. Aga tüli läks lahti arve maksmisega. Kuna me olime kolm eraldiseisvat majandusüksust, siis tahtsime muidugi igaüks ise oma söögi-joogi eest maksta. See polnud aga ettekandja sõnul võimalik -- viskas meile arve lauale ja käskis kassasse maksma minna. Me nägime siis hullu vaeva, arvutasime oma summad kokku, vahetasime omavahel raha üht ja teist pidi ja saime enamvähem õige summa kokku. Kui sättisime selle kaante vahele ja hakkasime kassasse minema, ilmus taas välja ettekandja. Rebis meie käest rahakaaned ja teatas rahulolevalt, et ah saitegi raha kokku. Meie tõmbasime kaaned tagasi ja ütlesime, et läheme maksame kassas, sest tahame 30 rubla tagasi saada. Ettekandja sai täitsa kurjaks ja käratas, et kas teie maal siis natšaid ei jäeta. Suure plärtsuga viskas 30 rubla lauale. Meie napsasime selle rahulolevalt ära ja tundsime, et sellise teeninduse eest ei jätaks me natšaid küll ei kodus ega võõrsil.

Moskva esimesed muljed (Novodevitšje)

Kui seni ainsast Moskvas käigust on möödunud 20 aastat, siis on paras aeg mälestusi värskendada. Sedakorda kindluse mõttes reisigrupiga, sest mine tea, mis ja kuidas siin elatakse ja veel Eesti turistidesse suhtutakse. Startisime neljapäeva õhtul rongiga nõksa enne viit Balti jaamast esmalt Peterburi suunas ja sealt keeras rong nina Moskva poole. Juba see oli suur elamus, sest sõit rongikupees tundus paraja eksootikana. Kõik sujus väga kenasti, venekeelsete teenindajatega leidsime ilusasti sõbraliku keele. Ainuke ebakõla tekkis meil siis, kui 4 teed kokku maksis 4.25, aga kui ütlesime, et soovime eraldi maksta, siis tahtis noormees ühe tee eest saada 1.60. Isegi matemaatikas nõrk inimene saab aru, et selle jagamisega on midagi viga. Või on siis tee hulgi ostes odavam? Noormees siiski tegi uue arvutuse ja sai tee hinnaks 1.05. Sellega me olime nõus.

Alustasime enda kultuurilist harimist Novodevitšje kalmistu ja kloostriga. Igal pool kohalikud venekeelsed giidid meile tarkusi rääkimas. Õnneks siiski meie Eestist kaasas olnud giid kõike tõlkimas, sest muidu jääks küll detailid arusaamatus. Tõsi, vene keel ei ole ikka enam üldse see. Kalmistu oli vägev -- kohe raske otsustada, milliseid pilte siia panna. Alustan siis Gogoli ja Bulgakoviga, kuna nende hauakivid on omavahel seotud. Kui Gogoli põrm algsest kohast (Svjato-Danilovi kloostri juurest, mille nõukogude võim alaealiste kolooniaks muutis) Novodevitšjele ümber maeti, siis visati tema haual olnud Kolgata kivi lihtsalt minema. Kunagi hiljem taheti see siiski taastada ja otsiti sarnane kivi. Aastaid hiljem, kui Bulgakovi naine otsis oma abikaasa hauale kivi, sattus Gogoli algne hauakivi Bulgakovi hauale (küll tagurpidi). Oluline on seejuures see, et Bulgakov pidas Gogolit oma "õpetajaks" ja rääkis, et Gogoli malmist mantel katab teda. Ja hauakivi moel see saigi tõeks. Vot selline sümboolne lugu.

Noh, siis oli seal veel meie endise "kaaslinlase" Dmitri Uljanovi haud ja väga rahvusliku välimusega Boris Jeltsini haud. Kusjuures Uljanovi haud oli üsna maltsa ja nõgesesse kasvanud. Haudade eest hoolitsemine olevat ikkagi sugulaste ülesanne ja riik või linn või surnuaed selle eest ei hoolitse. Kuigi surnuaeda sisenemise eest võetakse 350 rubla. Huvitav, milleks see raha läheb? Jeltsini haud oli kohe targu nii ära sillutatud, et sinna ei saa kunagi ükski nõges kasvada.

Muidugi oli seal ka lõputult kultuuritegelasi ja filminäitlejaid ja kuigi giid rääkis neist kui suurtest kuulsustest, siis kõlasid neist enamuse nimed täiesti võõrastena. Aga terve grupp elvanes Nikulini haual, kuna teda teavad küll kõik, kes kasvõi servamisi nõuka ajal elanud. Kes meist ei oleks näinud filmi Briljantkäsi (korduvalt!!!).

Edasi läksime Novodevitšje kloostrisse ja sealne giid ajas meid üsna segadusse kõikide tsaaride, dünastiate ja võimuvõitlustega. Peab tunnistama, et see kõik on Venemaa ajalookursuse raames kunagi läbitud, aga kõrvade vahele on sellest jäänud vaid episoodilised pudemed. Ja ega sealt nüüdki palju meelde ei jäänud. Kui vaid see, et üks tsaar andis kloostri ehituseks küll 1000 ja 3000 rubla, kuid samal ajal oli Moskva Suurvürstiriigi armee sõduri aastapalk 50 kopikat. Nagu ikka, pani nõukogude võim kloostri kinni, kuid sel oli õnne vähemalt sattuda muuseumiks, mitte mõneks laohooneks või üldse laiali kantuks. Kloostri vanemasse kirikusse me sisse ei saanud, sest see oli remondis, küll saime uudistada uuemat. Seal nägin esimest korda, et tähtsamad sõnumid on kirikutes moodsal ajal seintele pandud neoonvalguses tähtedega. Varsti kaotavad nad ka päris küünlad ära ja on nii nagu Euroopa kirikutes, et viskad kopika pilust sisse ja siis lööb korraks elektriküünal põlema. Noh, ma loodan, et nii ei lähe. Hetkel elab kloostris umbes 20 nunna ja neid peab tõesti nii vähe olema, sest meiegi nägime seal liikumas vaid ühte.

See on alles sissejuhatus kirikutesse ja kloostritesse, sest edaspidi tuleb neid veel ja veel. Vahepeal aga põikasime ülikooli juurde ja kiikasime sealt läbi rippuvate pilvede linna (city) poole. Ilus udune.