Eelmise aasta juunis paiskas Estravel taas laiali reklaami:odavad lennupiletid Ameerikasse. Sellist asja ei saanud tähelepanuta jätta ja nii juhtuski, et pea aasta hiljem tuli ette võtta puhkusereis Ameerikasse. Enamuse aja sellest aastasest ootamisest lebasid lennupiletid vaikselt meilboksis, aga umbes 2 kuud tagasi sai hakatud vaikselt ööbimisvõimaluste ja autorendi hindu vaatama. Kohati oli kõik odav, kohati aga ebanormaalselt kallis. Vahepeal oli tunne, et peame Oslos ööbima, sest lennuaegu oli meile ebasobivas suunas muudetud. Lõpuks aga laabus kõik, meile pandi lihtsalt üks vahemaandumine juurde ja esmaspäeva hommikul olime Tallinna lennujaamas, et söösta liinile Tallinn-Oslo-London-Dallas-San Francisco.
Lennujaam oli hommikul kell 6 suhteliselt rahvarohke. Arnold Rüütel sisenes turvakontrolli eelisjärjekorras. Ei suutnud jälgida, kuhu ta just läks, aga kui Moskva lend välja kuulutati, kahtlustasime kohe teda sinnapoole suundumas. Ehh,eelarvamused. Kaja Kallas läks Brüsselisse ja Hannes Hanso lendas meiega Oslosse. Aga et puhkus algaks pidulikult ja lõbusas rütmis, soetasime lennujaama poest väikesed vahuveinid, mille varustasime joomise ajaks kindamustrtes "õllekäpikutega" -- ikka selleks, et jook soojaks ei läheks.
Juba esimene lend Tallinnast jäi tunnikese hiljaks, aga meid see ei häirinud ja võtsime veel ühe vahuveini. Edasi oli üks igavene lendamine ja ootamine lennujaamades. Londonis tekkis probleem pardakaartidega, sest printer ei olnud koostööst huvitatud. Õnneks oskas kohalik tütarlaps veel pastakaga kirjutada ja nii saimegi käsitsi kirjutatud pardakaardid. Erilist usaldust need just ei äratanud, aga lennule me saime.
British Airwaysi lennuajakirjas oli kiitev artikkel Eesti e-residentsuse ja bürokraatia vähesuse kohta. Autor oli vist suur Eurovisiooni fänn ja andis Eestile 12 punkti. Päris uhke tunne oli.
Dallasesse jõudes oli kell juba kõvasti üle Eesti südaöö.Uni kippus peale ja eriti virge tunne enam ei olnud. Lend lükati tunnikese edasi. Mis siis muud, kui oli aeg mekkida marquerita't. Jumalik!!!
Kell 1 öösel jõudsime San Franciscosse, kus meid ootas Saima ja nö salasõnaks oli "sinimustvalge" auto akna küljes. Sellest lipust juba mööda ei vaata. Umbes pool tundi hiljem olime tema pool ja võisime magama minna. Eestis näitas kell juba järgmise päeva südapäeva. Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar