Iiri kohv San Franciscos ja Napa veinid

Alustasime linnatuuri Buena Vista restoranis väikese iiri kohviga. Maailma parimaga, peab tunnistama. Selle valmistamine on etendus omaette, alates rivis ootavate klaaside soojendamisest ja kõrge kaarega kohvi ning viski klassidesse valamisest. Lõpuks saabub lauale keskmisest suuremas likööriklaasis serveeritud hõrk jook. Ma ei ole end kunagi iiri kohvi fänniks pidanud, kuid Buena Vistas pakutav muudab küll igaühe selle nektari austajaks.

Kuulsime veel sellise loo, et Eerik Niiles Kross oli kunagi iseseisvuse algusaegadel samuti seda kohta külastanud ja võtnud sealt suveniiriks kaasa tuhatoosi. See lugu elab kohalike eestlaste hulgas legendina edasi. No kes meist poleks üliõpilasena restoranist klaasi või lusikat "laenanud". Aga jah, tuhatoose selles kohas enam laudadel ei olnud. Ju neid kollektsionääre käis liiga palju.

Loomulikult kolasime mööda Fishermans Wharfi, uudistasime erinevaid kalaturu laadseid asutisi.Tõdesime, et 42 dollarit lobsteri eest tundub liiga palju. Minu arust peab üldse ühe vähilise söömiseks nii palju vaeva nägema, et vahepeal peab midagi muud kõhutäiteks võtma. Nii et minu poolest võisid need krabid ja lobsterid vabalt sinna letile jääda.

Loomulikult ei saanud me mööda kaabeltrammist ja Golden Gate sillast. Kohustuslikud turistiatraktsioonid ju needki. Õnneks ei ole suur turistihooaeg alanud ja seetõttu sai kõike lahedasti nautida ilma võõraste inimestega külg-külje tunnet loomata. Kuigi silla vaateplatvormil oli siiski üsna palju rahvast. Võib vaid ette kujutada, mis seal suvel on.

 

Kui reisi sihtkohas on veinipiirkondi, siis tuleb neisse igal juhul sisse põigata ja kohalikke veine mekkida. Nii viis meiegi tee Napasse. Alustasime Mondavist, ühest suuremast ja uhkemast veinimõisast. Kõik hirmus kenasti välja sätitud, pood ja maitsmisruum igasugu kribu-krabu täis.

Kahjuks selgus üsna kohe, et aeg on sellele turistiatraktsioonile küll halvasti mõjunud. 14 aastat tagasi sai samas orus enamasti kõiki veine tasuta mekkida.Mõnes kohas pidi maksma 5 dollarit ja selle raha eest sai oma 4-5 veini maitsta. Nüüd on aga lood nii, et suutäie veini matsmise eest tuleb maksta 5-7 dollarit. See tundub täiesti ebaõiglane, sest kui pudel veini maksab 20-60 dollarit, siis suutäie hind ei saa kuidagi nii palju olla.

Õnneks sattusime ka ühe väiksema tootja juurde sisse astuma. Heitz oli selle nimi ja seal tõsteti kohe klaasid lauale ja küsiti, kas soovime proovida. No miks mitte, ikka soovisime. Kõige huvitavam avastus oli seal Grignolino nimelisest viinamarjast tehtud vein. Pidi olema Itaaliast sisse toodud sort (no seda ütleb tegelikult juba nimigi), kuid seda kasvatatakse siin vaid kahes kohas ja Itaaliaski pidi see olema üsna vähelevinud. Seda veini tasus tõesti esmalt nuusutada. Väga eriline ja hea lõhn. Sellele järgnenud maitsemine kahjuks sellist vau-effekti ei tekitanud. Seega Austraalia shiraz'd ei pea muretsema, minu süda kuulub jätkuvalt neile.

Sissejuhatus 2-nädalasele puhkusele USA läänerannikul

Eelmise aasta juunis paiskas Estravel taas laiali reklaami:odavad lennupiletid Ameerikasse. Sellist asja ei saanud tähelepanuta jätta ja nii juhtuski, et pea aasta hiljem tuli ette võtta puhkusereis Ameerikasse. Enamuse aja sellest aastasest ootamisest lebasid lennupiletid vaikselt meilboksis, aga umbes 2 kuud tagasi sai hakatud vaikselt ööbimisvõimaluste ja autorendi hindu vaatama. Kohati oli kõik odav, kohati aga ebanormaalselt kallis. Vahepeal oli tunne, et peame Oslos ööbima, sest lennuaegu oli meile ebasobivas suunas muudetud. Lõpuks aga laabus kõik, meile pandi lihtsalt üks vahemaandumine juurde ja esmaspäeva hommikul olime Tallinna lennujaamas, et söösta liinile Tallinn-Oslo-London-Dallas-San Francisco.

 Lennujaam oli hommikul kell 6 suhteliselt rahvarohke. Arnold Rüütel sisenes turvakontrolli eelisjärjekorras. Ei suutnud jälgida, kuhu ta just läks, aga kui Moskva lend välja kuulutati, kahtlustasime kohe teda sinnapoole suundumas. Ehh,eelarvamused. Kaja Kallas läks Brüsselisse ja Hannes Hanso lendas meiega Oslosse. Aga et puhkus algaks pidulikult ja lõbusas rütmis, soetasime lennujaama poest väikesed vahuveinid, mille varustasime joomise ajaks kindamustrtes "õllekäpikutega" -- ikka selleks, et jook soojaks ei läheks.

Juba esimene lend Tallinnast jäi tunnikese hiljaks,  aga meid see ei häirinud ja võtsime veel ühe vahuveini. Edasi oli üks igavene lendamine ja ootamine lennujaamades. Londonis tekkis probleem pardakaartidega, sest printer ei olnud koostööst huvitatud. Õnneks oskas kohalik tütarlaps veel pastakaga kirjutada ja nii saimegi käsitsi kirjutatud pardakaardid. Erilist usaldust need just ei äratanud, aga lennule me saime.

British Airwaysi lennuajakirjas oli kiitev artikkel Eesti e-residentsuse ja bürokraatia vähesuse kohta. Autor oli vist suur Eurovisiooni fänn ja andis Eestile 12 punkti. Päris uhke tunne oli.

Dallasesse jõudes oli kell juba kõvasti üle Eesti südaöö.Uni kippus peale ja eriti virge tunne enam ei olnud. Lend lükati tunnikese edasi. Mis siis muud, kui oli aeg mekkida marquerita't. Jumalik!!!

Kell 1 öösel jõudsime San Franciscosse, kus meid ootas Saima ja nö salasõnaks oli "sinimustvalge" auto akna küljes. Sellest lipust juba mööda ei vaata. Umbes pool tundi hiljem olime tema pool ja võisime magama minna. Eestis näitas kell juba järgmise päeva südapäeva. Head ööd!