Korsi talu talgud Ruhnus

Eelmisel nädalal oli põhjust sõita Ruhnu, töö asjus. Kuid peab tunnistama, et selline lähetus on märksa toredam, kui Tallinnasse pooleteise tunnisele koosolekule sõita. Kahjuks ka selliseid asju tuleb ette ja mitte just ülemäära harva.

Asusime Tartust paraja ajavaruga teele, sest ei tedanud ju täpselt, kuhu või kuidas saab Pärnus auto parkida. Kohale jõudes olimegi esialgu segaduses, sest sadamat polnud nähagi, kuna suur tivoli oli just sinna ette püsti pandud. Leidsime siiski tee, mis viis ümber tivoli sadamasse ja laev oligi juba kohal. Laeval on ilus nimi -- Runö (saare rootsikeelne nimi). Küllap on selline nimi laevale pandud austusavaldusena neile omaaegsetele rootsikeelsetele saareelanikele, kes 1944. aasta augustis saare maha pidid jätma ja Rootsi evakueeruma. Esimene võimalus oma endisele kodusaarele tagasitulekuks avanes alles 1980. aastate lõpus. Siis oli elu teadagi nii kulgenud, et päriseks tagasitulijaid enam liiga palju ei olnud.

Aga tagasi meie teekonna juurde, mis kujunes särtsakamaks, kui alguses arvata oli. Juba Tartus oli tunda, et ilm on tuulisevõitu, kuid ei osanud midagi hullu karta. Pärnuski ei osanud veel ohtu aimata ja tõsi, esimesed kaks tundi möödusid ka laeval üsna muretult. Mina näiteks jäin tukkuma. Silmi avades, sain aru, et laev kõigub üsna tugevalt, kuigi lainetus väga hull ei tundunud -- "jäneseid" merel ei olnud. Aga siis läks asi hulluks. Kui esimene proua oksele hakkas, lahkusin salongist ja läksin välja värske õhu kätte. Kuigi mul pole siiani õnnestunud merehaigeks jääda, ei maksa saatusega riskida. Hiljem tuli rahvast värske õhu kätte veelgi ja oli kuulda, et salongis oli asi ikka üsna koledaks läinud.

Tunnikese kannatuste järel jõudsime kohale. Meile oli vastu tellitud hobuvanker, mis meis suurt elevust tekitas. Kõik asusid kohe rääkima lugusid sellest, kas ja kui palju nende lapsepõlves veel hobustega liiguti või loomi põllutöödel kasutati. Selgus, et enamus meist on selles vanuses, kui maal veel hobust heinateol kasutati või külamemm sellega autolavkasse sõitis.

Esimese päevakorralise ja ühtlasi kena lõpetusena päevale toimus Ruhnu Muuseumi Korsi talus kahe näituse avamine. Esiteks Korsi talu juurde riputatud Priit Kapsta fotonäitus "Hetked Ruhnus" ja teiseks Ruhnu vanale puukirikule pühendatud näitus "Ruhnu puukirik 370". Kohal oli ka Rootsi suursaadik Anders Ljunggren, kes üritusele väärikust ja sära lisas.

 

Algselt pidime majutuma saare südames asuvasse Liise tallu, kuid broneeringutega oli olnud mingi jama ja toad oli topeltbroneeritud.Aga päris kuuse alla me minema ei pidanud, kuna ilmselt on igal ruhnlasel tagahoovis mõni majake, kuhu mandrilt tulnud sugulasi, sõpru ja muidu peavarjuta jäänud tegelasi magama pista. Meid suunati igatahes Kuke juurde. Igati kena ja armas, üsna äsja ehitatud palkmajake. Kui viriseda tahaks, siis võiks kurta pesemisvõimaluste üle. Õieti olid võimalused olemas, aga tingimused kesised. Maja taga oli kaks voolikute külge pandud kraani, millest voolas just sellise temperatuuriga vesi, nagu see maa seest välja tuli. Üsna karastav, kui ei juhtu sattuma esimesena kraani juurde ja ei saa vaba juurdepääsu päikese poolt voolikus soojaks köetud veele. Mõni meist pani pahaks ka seda, et kui tahtsid end üle kere pesta, tuli paratamatult naabritele striptiisi teha, kuna "vannituba" ei piiranud ükski sein ega plank.

Aga uni maitses hea ja veel toredam oli hommik. Ei juhtu vist tihti, et 7.15 ärgates saab istuda varbad kasteses rohus, kuulata linnulaulu ja tervitada algavat päeva vahuveiniga. Viimase olime ise mandrilt kaasa võtnud ja see ei olnud osa majutusteenusest. :)

Päev soliidselt alustatud, pidi asuma töiste tegevuste juurde. Meie saarele saabumise eesmärgiks oli ju osalemine Rannarootsi Muuseumi ja Ruhnu Muuseumi korraldatud Korsi talu talgutel ja muuseumi kogude olukorra järgi vaatamine. Alustasime viimasest. Miks üldse sellist järelvalvet tegema peab? Sest Ruhnu Muuseum on osa Rannarootsi Muuseumist ja tegemist on riigimuuseumidega. Seega tahab riik ka teada, kas ja kuidas vara hoitud on. Aega võttis, aga aru saime. Muuseumit peab Andre, aga see ei ole tema ainuke kohustus saarel (lisanduvad veel vastutus rahvamaja eest, töö kiirabi brigaadis ja kindlasti veel mitu muud ülesannet). Vaatamata sellele olid asjad enamvähem joone peal, kuigi arenguruumi on. Loodetavasti saab muuseum peagi oma kogud ka muuseumide infosüsteemi (www.muis.ee) sisse ja siis saaks terve maailm teada, mis toredaid asju Ruhnu muuseumist leida võib.

Jätsime kogud sinnapaika ja siirdusime talgutele. Kogunenud rahvas oli jagatud kolme gruppi: salvkaevu puhastajad, kiviaia ehitajad ja vana aida koristajad. Meie liitusime viimase grupiga. Ait oli juba tühjaks tassitud, toimus esemete sorteerimine ja puhastamine. Edasi pidi hakkama määrama, millega tegu. Valdavalt puhas etnograafia.

Mõned asjad saime ise ära tuvastatud ja neile õiged nimed külge pandud, aga kõike siiski ei teadnud. Ei jäänud muud üle, kui tuua lagedale Ants Viirese "Eesti rahvakultuuri leksikon". Sellest oli palju abi küll, kuigi mõned asjad jäid ikka määramata. Milleks küll kasutati seda tööriista? Pakkumistena kõlasid: sadisti tööriist, kirsside korjamise abivahend.

Talgupäeva lõpetuseks lonkisime sadamakohvikusse. Enne olime Liise poes oleva teadetetahvli abil teinud kindlaks, et kohvik töötab kl 18-22. Lasime hea maitsta suitsusiial ja õllel (tartlased võtsid A Le Coqi, tallinlased Saku). Järgnes veel saunatamine Limo rannas asuvas saunas ja saare ekskursioon teisel päeval, kuid aitab kah selleks korraks.

Šveitsi kõrgeim tipp Matterhorn

Kui juba Šveitsi sai tuldud, tundus hädavajalik ka selle maa kõrgema mäetipu Matterhorni vaatamine lähemalt. Varem kogutud info põhjal ei pidanud see olema eriti odav ettevõtmine, sest maksta tuleb nii ööbimise, autoparkimise, Zermatisse viiva rongi kui mägedesse viivate gondlite eest. Kitsalt läbi ajades võis kulu arvestada ca 70-80 frangi kanti. Meil siiski nii palju ei kulunud.

Autoga saab sõita Täschi külani ja kuigi vaatasime jube enne ringi, et kas õnnestub mõni ööbimiskoht leida, siis tee ääres midagi sobivat silma ei jäänud. Teadsime, et Täschis on ka üks klämpinguplats ja ega meil muud üle jäänud, kui sammud sinna seada. Vastuvõtt oli juba kinni, kuid uksele jäetud info põhjal saime aru, et võime endale leida sobiva telgikoha ja tasuda hommikul. Tegelikkuses jäigi meil selle kämpingu eest tasumata, sest hommikul lahkusime enne, kui keegi vastuvõttu tööle jõudis. Süda väga ei valutanud ka, sest võrreldes Skandinaavia kämpingute standardiga olid siinsed olud üsna kesised: Söögikeetmiseks kööki ei olnud, terve kämpingu peale oli ainult üks laud ja selle ümber pingid. Kui vihma oleks sadanud, ei oleks olnud mingit katusealust või siseruumi, kus istuda. Aga telgi sai püsti panna ja öö ära magada. Meie võit, sest kämpingu raha hoidsime kokku

Kuna Zermatisse saab ainult rongiga, tuli autole leida parkimiskoht. Olime eelmisel õhtul külakeses jalutades teinud kindlaks, et tavaline parkimise hind on 1 frank/tund, mõnes kohas ka tiba kallim. Aga leidsime ka ühe koha, kus oli küll ainult 6 parkimiskohta, kuid tunnist tuli maksta ainult 50 santiimi. Läksime esimesena selle koha juurde katsetama ja meie suureks rõõmuks oli seal vaba koht olemas. Rõõm läks aga veel suuremaks, kui saime aru, et parkimisautomaat on rikkis ja raha vastu ei võta. Jätsime auto armatuurlauale suure saksakeelse sildi selle kohta, mis kell me parkisime ja et maksta ei õnnestunud.

Rongipileti Zermatisse ja tagasi pidime siiski ostma. Peale väikest 20-minutilist loksumist leidsime end mägikuurordis, mille peatänav oli täis inimesi. Liikumine toimus jala, laisemad said kasutada elektritaksode teenuseid. Meie laisad ei olnud ja kõndisime jala. Turismiinfos täiendasime oma teadmistepagasit ja panime paika sihtpunkti, kuhu tahame gondliga sõita. Algselt olime mõelnud sõita Blauherdi ja tulla sealt jala alla. Aga selgus, et see liin avatakse alles 4. juulist. Seega tuli plaanid ümber teha ja otsustasime sõita teise liiniga Schwarzsee jaama ja kõndida sealt alla. Ühe otsa gondlisõidu eest käisime välja 32 franki, tagasitee oli juba puhas iseenda jalgade ja jalanõude kulu.

Üleval oli külm ja tuuline, kuid vaated olid vapustavad. Kui alguses oli Matterhorni tipp veel väikese pilvemütsi endale pähe korjanud, siis umbes tunniga laiutas sarvekujuline tipp üksinda ilusas helesinises taevas. Meie matkarada kulges mööda alpiaasasid, imetlesime erinevaid lilli ja fantastilisi vaateid mägedele.

Saime aru, et meil vedas rajavalikuga tohutult, sest see matkarada kulges praktiliselt Matterhorni jalamilt läbi. Kokku pidime matkama 10 kilomeetrit, mis täiskasvanud jalgadele ei ole just eriline katsumus. 5-aastase Juhani jalad aga kippusid väga ära väsima. Kuna aga õhtuks oli lubatud magusat preemiat, pidasid ka väikesed jalad hämmastavalt hästi vastu.

Tagasi Zermatisse jõudsime väsinult, kuid õnnelikuna. Auto oli ka parkimisplatsil alles. Meie kõrvale olid parkinud ka ühed hispaanlased, kes olid oma auto armatuurlauale sõna-sõnalt kopeerinud meie vigase saksakeelse teksti pakrimisautomaadi mittetöötamise kohta.

Põikasime korraks Prantsusmaale: Annecy ja Chamonix

Kuna Genf oli ära vaadatud, otsustasime teha ühepäevase retke Prantsusmaale. Sihikule võtsime väidetavalt keskaegse linnakse Annecy ja Mt Blanci jalamil asuva mägikuurordi Chamonix.

Annecysse jõudsime keskpäevaks, olles enne rähelnud Genfist väljasõiduga ja ekseldes Prantsuse külakestes. Olime GPS-is tasulised teed välja lülitanud, et vältida Prantsusmaa teetolle. Aga lõpuks jõudsime kohale ja sattusime õnnelikult kohe vanalinna värava taha parkima. Kuna parkimisautomaadi jutt oli kõik prantsuskeelne, siis ei saanud päris täpselt aru, aga 3 euro eest saime parkimisaega pea viis tundi. Linnake ise on fantastiline: kitsad tänavad, erinevad ärid, restoranid ja kohvikud.

Lisaks oli tänavatel toiduturg, millest oleksime ilma jäänud, kui tund hiljem oleksime saabunud. Kohal olid puuviljade ja köögiviljade müüjad, juustu-ja vorstimüüjad, sekka ka saiamüüjaid. Väga põnev. Paljud pakkusid tooteid ka maitsmiseks. Kasutasime loomulikult juhust.

Genfis ei saa sealsete hindade tõttu endale restoranieinet lubada, kuna aga hinnad on Parntsusmaal soodsamad, otsustasime Annecys maitsta kohalikke toite. Toidu mõttes on nagunii tegemist sama piirkonnaga – Savoyard. Menüüsse kuuluvad peamiselt kartuli- ja juustusöögid, lisaks erinevad vorstikesed. Menüüdest muidugi prantsuse keele mittevaldamise tõttu suurt aru ei saa, kuid erinevatest keeltest tuletades ja kelneriga žestikuleerides saime siiski pakutava toidu osas oma valiku tehtud. Otsustasime nn „menu” kasuks, sest nii saime ühe prae hinna eest nii salati, prae kui magustoidu. Lisaks saime kõik tellida erinevad toidud ja maitsta üksteise roogasid.

Edasi suundusime Chamonix'sse. Ma hakkan vist vanaks jääma, sest kaljuveerel kulgevad teed tundusid mulle väga jubedad ja koledad. Kogu aeg oli tunne, et autol läheb hoog nii suureks, et enam ei võta kurvi välja ja kihutamegi kuristikku.

Peamine eesmärk Chamonix'sse minekul oli näha Euroopa kõrgeimat tippu Mt Blanci. Plaan võis ju selline olla, kuid mäetipp jäi meil nägemata, sest see oli paksude pilvede sees. Külake (võibolla ka linnake) oli paksult rahvast täis, kuid peab tunnistama, et need olid keskmisest sportlikumat laadi. Samuti oli linnake täis spordi, matka ja vabaaja rõivastust ja varustust pakkuvaid poode. Selliste poodide kontsentratsiooni ühes kohas ei ole enne näinudki.

Linnake oli parajasti haaratud ka Mt Blanci maratonist, kus mägedes tuleb läbida 80 km. Meiegi nägime finišeerimas neid, kel oli stardist möödas rohkem kui 14 tundi. Külmavärinad tulid peale, kui mõtlesin, et peaks mägedes 14 tundi jooksma. Facebooki vahendusel olin päev varem saanud teada, et üks kursusevend jookseb ka seda maratoni. Ei osanud arvata, kas ta on selle aja peale juba finišis või alles rajal. Alles järgmisel päeval sain FB vahendusel teada, et meie silme all finišeeris top 50 ja minu kursavend lõpetas natuke rohkem kui 16 tunniga, olles siiski paremiku hulgas. Mõned lõpetajad olid rajal 24,5 tundi ja tuhandest startijast lõpetas natuke rohkem kui 500. On ilmas ikka sitkeid inimesi. Kahjuks peab tunnistama, et meie sellesse klassi ei kuulu ja oleme rohkem jalutajate ja veinimekutajate grupi esindajad