Nüüd on reis juba selja taha jäänud ja mitu päeva koduski toimetatud. Täna näiteks vaaritasin ljutenitsat (tomatist, paprikast ja baklažaanist määre), millega tutvusime üsna reisi lõpus ühes Varna restoranis. See on midagi palju enamat kui tavaline tomatimöks. Kui maitseb, tuleb kindlasti ka ise teha. Tänapäeval on retseptidega lihtne. Abiks ei ole enam ainult koduses riiulis olev "Rahvaste toite", vaid lausa terve internet. Saab erinevaid retsepte võrrelda (nii koostisosade vahekorda kui valmistamiskäiku) ja otsustada, milline kombinatsioon kõige usaldusväärsem tundub. Mina valisin ilmselgelt ühe keerulisema variandi. Kõigepealt tuli kõiki koostisosasid ahjus röstida, siis nahad eemaldada (paprikatelt ka seemned), püreerida ja saadud kraami pidevalt segades 2 tundi tasasel tulel keeta. Ütleme nii, et vaatasin selle segamise töö käigus ära mõned osad Taani seriaali "Rannahotell" ja käsi on kergelt krambis sellest usinast potipõhja kraapimisest. Aga valmis ta sai ja varsti algab degusteerimine. Kaasa sai toodud ka üks purk Bulgaaria tööstustoodangut. Eks siis näeb, kas võidab Bulgaaria tööstus või Eesti käsitöö.
Aga nüüd tagasi Varnasse. Olime endale broneerinud hotelli lühikese jalutuskäigu kaugusele rannast ja see oli tõesti lühike, astuda tuli kõigest 4 minutit. Kohale jõudes kiirustasimegi kohe randa. Päike paistis, ilm oli kuum ja vesi soe (27 kraadi). Tuligi vette minna, sest mõõdukad lained olid väga ahvatlevad. Rahvast oli ka mõõdukalt.
Järgmisel päeval läks ilm jahedaks, temperatuur langes 22 kraadini, lisaks oli taevas pilves ja poolpilves, ilmateade lubas enamvähem koguaeg ka vihma. See sai meile küll kiiresti selgeks, et Varna puhul ei saa ilmaennustusi üldse usaldada. Kuigi vihma tõenäosus oli 80-100 %, ei õnnestunud meil vihmaga eriti kohtuda. Meie end sellest "jahedast" ilmast häirida ei lasknud ning käisime igal hommikul ja õhtul kosutavas ja jätkuvalt 27-kraadises merevees end leotamas. Päevitamisest me keegi nagunii ei hooli, nii et lõõskava päikese puudumine meile pigem sobis. Aga päevavarjud olid kurvalt lontis ja rannas kohtasime üksikuid jalutajaid ja veel üksikumaid suplejaid. Kohalikele polnud see mingi rannailm. Alati oli kohal ka valvekoer, kes liival mõnuledes õhuvanne nautis.
Alles eelviimasel päeval märkasime kaardil kohta nimega "The hot water" -- kõlas nagu termaalvesi. Internet hoiatas, et tegemist pole just luksusliku kohaga ja lisaks valitseb oht saada paljaks röövitud. No seda asja pidi kohe kindlasti lähemalt uurima. Jõudsime kohale alles õhtuhämaruses, aga see meid ei heidutanud. Duššide juures kohtasime ühte kohalikku meest, kes küsis, et kas oleme Soomest. Kuuldes, et Eestist, asus ta kohe Venemaad ja venelasi kiruma. Oli hästi teadlik Talvesõjast ja ka Baltimaade saatusest. Minul tekkis kohe kahtlus, et tüüp juhib meie tähelepanu kõrvale ja siis keegi vehib meie riided sisse. Õnneks oli tegemist siiski ausa tüübiga. Küsis veel, et kust me sinna saime, et selles kohas ei käi kümblemas keegi teine kui vanad bulgaarlased, venelased ja mustlased. Üldiselt oli ta väga imestunud, et oleme iseseisvalt Bulgaarias reisimas ja ei olegi tulnud turismigrupi koosseisus. Kuna esimesel õhtul jäime pimeda peale ja päris selget ülevaadet sellest kohast ei saanud, siis käisime teisel päeval veel kord end kuumas väävlivees leotamas. Nõuka ajast pärit inimesele käib küll ja läheksime sinna kindlasti veel. Et mitte oma riietest ja telefonidest (raha ja dokumendid olime targu hotelli jätnud) ilma jääda, siis püsisime nende konksude läheduses, mille otsas meie asjad rippusid. Mine neid kohalikke sulisid tea!
Söögist ja joogist ei saa ikka kuidagi mööda. Meie hoidsime üldjuhul selliste restoranide lähedusse, mis reklaamisid end bulgaaria köögiga. Pitsat, pastat, sushit ja hamburgerit saab igal pool süüa. Minu lemmikud olid igasugused söögid paprikast ja baklžaanist. Šopska salatit ma ei hakka mainimagi, see oli iga söögikorra osa. Lihtne salat tomatist, kurgist, vahel ka paprikast ja riivitud feta juustust. Ei oskagi öelda, mis selle salati nii imeliseks muudab. Sel korral vist avastasin selle saladuse -- kurgid on hästi noored ja väikesed, mistõttu ka väga hõrgud, tomatid on nagunii seal väga head ja bulgaaria feta ka imeline. Muidugi igasugune grillitud ja hautatud liha sinna juurde oli ka nämma. Mereandide austajad said viimasel päeval rannarestos ka merekarbid ära proovida. Ahjaa, üks jook väärib veel mainimist. See on bliska -- levis Eestis nii nõuka ajal kui 1990. aastatel konjakina. Poes me seda müügil ei näinud, kuid restoranis oli täiesti olemas, 50 cl maksis eurodes 1.60-1.75. Maitses magusalt ja mahedalt, ja tuleb tõdeda, oli ka poriodav. Mina jäin siiski veini juurde, sest konjakit pole ma kunagi osanud hinnata.
Ühe kohaliku eripära avastasime veel. Kui kell on löönud 22, ei müü kohalikud baarid enam kohvi. Käisime päris mitmes sees ja no mida ei olnud võimalik saada, oli kohv. Laiutati käsi. Võtke õlut, võtke veini, võtke kärakat, aga nii hiline kohv ei tee teie ööunele head. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Linn on täis kohviautomaate ja need kellaajast ei hooli.
Iga seiklus lõppeb kord ja pidime meiegi pöörduma tagasi Sofiasse, et lennata koju Eestisse. Olime ostnud piletid öörongile, väljumine südaööl ja kohal nõks enne kl 9. Internet oli meile rääkinud, et rongid on nõukaaegsed ja miks mitte seda veel kord kogeda, kuidas oli NLiidu avarustes rongiga reisida. Nõuka ajal üles kasvanutena ja olles kogenud ka seda, et rongipiletid võisid olla defitsiit ja neid tuli raudteejaamas passides hankida, ei olnud me selleks valmis, et ka tänapäeval võib rongipilet defitsiit olla. Kui meie hakkasime umbes nädalake enne reisi pileteid internetist ette ostma, olime juba hiljaks jäänud ja magamisvagun oli välja müüdud. Mis siis ikka, võtsime istumisvaguni 1. klassi. Välisel vaatlusel jätsid rongid ikka üsna kahtlase mulje. Ei olnud kindel, kas need on ikka liinil või asuvad hüljatuna kuskil getos ja töötavad lõuendina graffiti-kunstnikele. Aga kirjas oli Varna-Sofia ja peale meie oli teisigi rongile astujaid. Mis siis ikka, läksime peale. Millalgi tuli ka vagunisaatja meie pileteid kontrollima ja läkski sõiduks.
Minul õnnestus vaatamata suurele kolinale ja loginale tukkuma jääda ja kui ma 3 tundi hiljem silmad lahti tegin, ütles laps mulle, et ta pole veel hetkeksi magama saanud jääda, sest see kõik on nii kole. Lisaks oli Talis teda hirmutanud vargapoistega ja öelnud, et peame kõik kordamööda oma kotte valvama. No nii hull see asi ei olnud ja lõpuks õnnestus siiski ka lapsel und saada. Aga peab tunnistama, et see rongisõit oli ikka päris kole. Tundus, et vedurijuht oli gaasi põhja vajutanud ja kihutas vaatamata sellele, et raudtee tehniline seisund seda ilmselgelt ei võimaldanud. Õudne kolin oli, rong kõikus ja ega päris kindel siiski polnud, kas eluga Sofiasse jõuame. Aga jõudsime ja elame veel.
Jätsime oma pakid hoiuruumi ja läksime meeldivat kohvikut veel meeldivama hommikusöögiga otsima. Pakihoiu tädi oli väga käre, rääkis ainult bulgaaria keeles ja tundus, et pragab meiega. Ausalt öeldes peab ütlema, et teeninduskultuuri osas on selles riigis veel palju õppida. Ühes poes sain näiteks (ka ainult bulgaaria keeles) sõimata, sest ei avanud ust piisavalt ja põrkusin vastu riidestanget. Siis oli üks silt maha pudenenud ja ka selle eest sain sõimata. Selle peale otsustasin eesti keeles vastu sõimata ja kõndisin poest välja.
Tagasi hommikusöögi juurde. Täitsa juhuslikult sattusime väga ägedasse kohta. Cafe 1920 on mõned aastad tagasi saanud Sofia parima restorani tiitli. Õnneks olime nii varased, et laua saamisega ei olnud probleemi. Kui hiljem uuesti kohast mööda jalutasime, oli järjekord ukse taga. Söögiks olid väga erinevad munaroad, pannkoogid, pontšikud, röstid jne.
Enne Bulgaariaga hüvasti jätmist põikasime veel turule ja heitsime viimase nukra pilgu kõigile nendele odavatele ja mahlast nõretavatele puuviljadele. Ma ei suutnud siiski vastu panna ja ostsin koju kaasa kilokese viigimarju. Pistangi nüüd selle loo lõpetuseks neist ühe suhu. Oi, kui mesimagus, maailma parim. Kas me läheme Bulgaariasse tagasi? Jah, kindlasti. Meile meeldis kõik, isegi see, et kohati oli täitsa nõuka värk. Ei ole vaja minna nostalgiapäevadele või retrofestivalile. See kõik on päriselt olemas.
Viimaks mõni sõna Sagrada Familia kohta. See on eriline meistriteos ja kuigi seda on ehitatud juba üle 140 aasta, jõudsime napilt enne selle valmimist ehitusprotsessi kaema. Järgmine kord tuleme siis, kui kirik valmis ja sisse õnnistatud.
