Kui oled neli päeva Barcelonas, on täiesti paras mahutada igasse päeva üks Antoni Gaudi maja. Rohkem päevas oleks lihtsalt liiga palju. Me kõik oleme nipet-näpet Gaudist kuulnud, aga kui ei ole just ekstra arhitektuurihuviline, siis on teadmised üsna pinnapealsed: kirik ja mõned majad. Meil oli ainukeseks etteplaneeritud asjaks Sagrada Familia külastus. Oli hirm, et lihtsalt ukse taha minnes ei pruugi üldse löögile saada. Rahvusvahelise muuseumitöötaja kaardiga saab tasuta sisse, kuid päev ja kellaaaeg tuleb ette broneerida. Aga ei taha seda postitust tegelikult alustada kirikuga, vaid hoopis elumajadega.
Valisime üsna juhuslikult, aga tagantjärgi selgus, et täitsa õiges järjekorras trehvas. Liikusime nö raskemalt kergemale või teisi sõnu tumedamalt heledamale või veel kolmandat moodi öeldest varasemalt loomingult küpsemale. Esimesena külastasime perekond Güelli paleed (Palau Güell), mis valmis 1890. aastal. Ütleks, et see oli üsna sünge hoone ja ise seal küll elada ei tahaks.
Üsna ruttu sai selgeks, et Gaudi puhul on kõik peensusteni läbi mõeldud
ja saatan peitub detailides. Valgus, õhutus, voolujoonelisus, loodusest
laenatud ideed ja seaduspärad, ebatavalised konstruktsioonid. Gaudi ei armastanud jooniseid, vaid pigem mudeleid, st ta katsetas asjade toimimise enne väikeste mudelite peal läbi ja alles siis asus neid hoonetes rakendama.
Teisena väisasime ilmselt kõige enam külastatavat Gaudi loodud maja ehk Battlo perekonna paleed (Casa Battlo). See maja oli olemas juba enne, aga Gaudi andis aastatel 1904-1906 sellele uue näo ja sisu. Värviküllane, rõõmus, helge. Selles majas liikudes oli tunne, et tahaks kõike silitada ja paitada. Puidust paneelid. uksepiidad ja aknaraamid tundusid kõik nii pehmed ja voolujoonelised.
Selles majas võiks küll elada, aga neil vist pole plaanis sellest
muuseumi välja kolida ja seda nö vaesema elanikkonna varjupaigana
kasutusele võtta. Lohutasime end katuseterrassil klaasi veiniga. Peab
ütlema, et 6 eurot veini eest sellises turistikas kohas tundus igati
mõistlik hind ka vaesemale keskklassile.
Gaudi majadega liikusime ajas järjest edasi. Kolmandana astusime sisse aastatel 1906-1912 valminud perekond Mila poolt tellitud majja (Casa Mila, aga tuntud ka kui La Pedrera, mis tõlkes tähendab kivikarjääri). Nimetus tuleb vist sellest, et majal puuduvad tollele ajale omased pitsilised sepisrõdud. Sepistatud ja väga omapärased rõdud seal muidugi on, aga võrreldes tolle aja moodsate trendidega on üldmulje pigem rohmakas. Sobiks ilmselt Ränirahnude (Flintstone) kortermajaks, kui neil oleks olnud vaja nii hulgakesi koos elada. Selle maja erisus võrreldes eelkülastatutega oli ka interjööride näitamine. Ei saanud muidugi aru, kas originaalsed või ajastusse sobivad. Ilusad igal juhul. Eriti see juugendlik magamistoa mööbel.
Üks omaette teema on Gaudil korstendega. Miks need peaks olema igavad? Võibolla tuleb väike erisus sisse siit, et Eestis käivad katustel üldjuhul ainult korstnapühkijad ja teistel sinna asja ei ole. Need pole ette nähtudki olemiseks ja mõnulemiseks. Barcelonas aga on need kui terrassid ja miks teha siis igavad korstnad. Võib hoopis teha toredad. Gaudi igal juhul tegi.
Viimaks mõni sõna Sagrada Familia kohta. See on eriline meistriteos ja kuigi seda on ehitatud juba üle 140 aasta, jõudsime napilt enne selle valmimist ehitusprotsessi kaema. Järgmine kord tuleme siis, kui kirik valmis ja sisse õnnistatud.
