Vana hea Norra: linnapuhkus Oslos

30 aastat tagasi lõpetasin aastase õpingu Lääne-Norra rahvaülikoolis ja sealt maalt peale võin öelda, et Norra on Eesti järel mulle kõige kodusem riik. Keel oli siis suus nagu sulavesi, toidud ja kombed ka selged. Viimase 15 aasta sees on siiakanti ainult kahjuks ainult paar korda asja olnud. Nii hakkabki keel ununema, kuigi enda rõõmuks pean tõdema, et ikka väga palju on veel meeles ka. Kui 30 aastat tagasi oli Eesti Norra kõrval ikka väga väike vaene vend, siis nüüd oleme me natuke kosunud ja jõukamaks saanud, aga vahe on ikka sees. Kes teab, võibolla on ka veel vanast ajast naha vahel tunne, et Norras on kõik über kallis. Restoranis igatahes süüa ei jõua, sest kõik maksab vähemalt kaks korda rohkem. Poes on toiduhinnad talutavad.

Kuna laps on Oslos esimest korda, siis pidime läbi käima mõned absoluutsed hitid. Endalgi oli taas hea üle vaadata, liiatigi on mõni neist staaridest uuenenud üsna märgatavalt. Alustasime Munchi muuseumist, mis paar aastat tagasi kolis "linnaservast" keskusesse. Laste (tegelikult teismeliste) puhul ei tea ju kunagi, kuidas kunstimuuseumid neile sobivad. Aga see sobis õnneks hästi. Laps käib kunstikoolis, nii et väike huvi joonistamise vastu on täiesti olemas. Kuulsat Karjet on Munchi muuseumis väljas kolm tükki, kuid korraga näeb ainult ühte. Väidetavalt on see kõik nii säilituslikel eesmärkidel, et valgus ei pääseks väärtuslikke töid liigselt kahjustama. Samas lisab see ka külastajatele põnevust ja nad ootavad, et millal ometi uksed järgmise töö ees avanevad, Meie nägime Karje mustvalget versiooni, mis võiks ju pettumust valmistav olla. Aga tegelikult oli see hoopis meie õnn, sest kunstihuviline noormees vaimustub eelkõige hariliku pliiatsi ja mustvalge markeriga joonistamisest. Igatahes  loeti Munchi muuseumi külastus kordaläinuks. Karjest tehti vabakäeline koopia.

Kunsti oli parajas mõõdus ja põnevust jätkus nii näitusesaali kui tegelusnurkadesse. Ajutise näitusena oli vaatamiseks "Kõik on elu", mis näitas, kuidas Munch läbi oma loomingu mängis samade motiividega. Võibolla üks töödest on kuulus ja meile teada, kuid sama motiiv käib erinevates töödes korduvalt läbi.

Esmamuljel justkui lastele suunatud kohad näitusel paelusid tegelikult nii suuri kui väikeseid. Ühes saalis oli võimalik ise "graafikat teha", tegelikult küll rasvakriitidega "trükiplaadil" olevaid kujundeid paberile manada. Seal olid entusiastlikult ametis külastajad viiestest seitsmekümnesteni. Teine põnev atraktsioon oli võimalus portree pildistamiseks ja seejärel ilmus su pilt ilmutusvanni (tegelikult ekraanile), kus see ujus koos Munchi tehtud autoportreega.

 

Ühesõnaga, Munchi muuseumi peab külastama ja see sobib igasugusele vanusele. Isand Munch ootab külastajad oma uues kodus pidevalt ja koguaeg. Tasub minna.

Käisime ka uhiuues Rahvusmuuseumis, kuid Munchi muuseumi järel oli seda kõike liiga palju. Teismeline tüdines väga kiiresti ja kõik kunsti täis saalid tundusid talle igavad. Monoliitne kivimaja ei jätnud ka erilist muljet.

Vigelandi parki ei saanud muidugi ka kõrvale jätta. Erakordne kompleks ja mastaap. Üle 200 kuju, mis kõik väärivad omaette vaatamist ja panevad elu ja selle kulgemise üle mõtlema. Midagi sellist ei leidu küll vist kuskil mujal maailmas.

Lõpuks tekib ikkagi tunne, et kaua sa siin asfaldil tammud, jalad löövad peagi tuld välja. Muuseumides ühe ja teise eksponaadi ees seisatamine mõjub ka jalgadele väga väsitavalt. Sestap otsustasime ühel päeval võtta ette väikese 7,5 km pikkuse matka Bygdöy poolsaarel. Ega see nüüd eriline loodusmatk ei olnud ja mägisest Norrast polnud haisugi. Hea vaheldus siiski. Kahetsesime, et ujumisriideid kaasa ei olnud, sest hommikul tundus ilm nii jahe ja pilves. Aga tegelikult oleks täitsa kannatanud ka vette sulpsatada, kuigi ega see vee temperatuur vast üle 18 kraadi ei olnud.

Natuke kultuuri ja ajalugu saime ka matka vahele pikkida. Teele jäi Norra Rahvamuuseum (Folkemuseum). Pikalt seal ei peatunud, aga vaatasime üle puukiriku (stavkirke). Kiikasime ka paari sinna lähedusse jäävasse hoonesse. Väga armas tundus koolimaja, kus käis lausa õppetöö. Ei tea, kas need lapsed olid suveks palgale võetud ja nad etendasidki iga päev koolitunde või oli nt tegemist lastelaagriga. Kui viimast, siis tundus see küll üks väga põnev laager.

Vaatasime üle ka uue ooperimaja ja kohe selle kõrvale jääva Deichmanni raamatukogu, mis oma olemuselt on tavaline rahvaraamatukogu või linnaraamatukogu. Kui eestlased laulavad kõik kiidulaulu Helsingi Oodile, siis minu arust on Deichmann ikka tase erilisem. Milline elu seal kees, kui palju inimesi oli lugemas, olesklemas ja muuhulgas ka oma lõunast võileiba söömas. Toit ja jook raamatukogus ei olegi tabu! Muidugi, norralaste "matpakke" traditsioon on ka omaette nähtus. Mis see "matpakke" siis on? See on hommikul kodust kaasa tehtud võileib, mis süüakse koolis, tööl või matkarajal lõunasöögiks ära. Aga jah, selles raamatukogus leidus küll sobiv nurgake igale maitsele ja vajadusele.

Esiplaanil raamatukogu, taamal ooperimaja.

Soovi korral sai raamatukogus ka "metsas" istuda.

Lõpetuseks veel mõni sõna hotelli ja toiduliste elamuste kohta. Kuna broneerisime öömaja juba jaanuaris, siis saime päris hea hinnaga hotelli kesklinna peatänavast Karl Johanist 50 meetri kaugusele. Ei ole midagi öelda, suur ja mugav tuba. Kuid vaieldamatult on selle hotelli suurimaks plussiks tohutult rikkalik hommikusöök. 100 protsenti aus rootsi laua hommikusöök. Ei oska küll miskit veel lisaks soovida. Siin oli kõike: soojad söögid, singid-juustud, kalad, smuutid (nii marja omad kui ultratervislikud köögivilja omad), croissantid ja muud küpsetised, jogurtid ja puuviljad. Raudselt sõime igal hommikul 4-5 korda rohkem kui tavapärane hommikusöök. Kodus ei julge igatahes kaalule küll astuda.

 

Pärast sellist hommikusööki ei tekkinud mingid vajadust lõunasöögi järele, vast nii kella 5 paiku õhtul hakkas esimest korda mõte liikuma söögi suunas. Ausate nõukogude ajast pärit turistidena oli meil kotis hea eesti rukkileib ja latt suitsuvorsti. Lisaks ostsime jäätist. See armastus ei ole kuhugi kadunud 30 aastaga -- Hennig Olseni firma šokolaadilaastudega jäätis on jätkuvalt maailma parim. Jube hea, et mõned asjad on maailma püsivad. Proovisime ka mõnda teist maitset, kuid ma jäin oma lemmikule truuks.

Samuti ei saanud jätta ostmata koolisaiakesi (skoleboller), mis on pärmitaignast saiakesed vaniljekreemi ja rohke suhkrupumatiga, kõige lõpuks on kogu värk veel kookoshelvestega üle puistatud. Kahjuks ei mäleta enam, mis need 30 aastat tagasi maksid, aga kahtlustan, et hind jäi kuskile 10 norra krooni kanti. Tänasel päeval Oslost ostes maksis üks saike 50 norra krooni, mis on umbes 4,5 eurot. Need saiad olid ka erakordselt suured ja prisked. Kahte küll poleks jõudnud süüa. No ka need olid sama head kui vanasti. Saiade ja veel ühe 1,4-liitrise jäätisega (kolme peale) lõpetasime reisi ja tõdesime, et Norra on ikka mõnus ja alati on siia hea tagasi tulla. Peaks vist ikka jälle ühe automatka ette võtma kas Lääne- või Põhja-Norrasse. "Takk Norge og vi ses!" või maakeeli öelduna "Aitäh Norra ja kohtumiseni."