Enne kui Ryan Air otsustas Tallinn-Nürnbergi lennud ära jätta, õnnestus meil väike reis ette võtta. Ainult kolmepäevane, sest algne mõte oli teha kiire käik ja kui meeldib, siis tulla uuesti tagasi. Nüüd ei tea muidugi, kas see uuesti tulek enam nii mugav on. See on selge küll, et nägime ainult piskut ja enamus jäi avastamata. Inimene ei ole põhjatu anum, kuhu muudkui elamusi ja muljeid sisse loobid ja need sinna ära mahuvad. Meie eas peab muidugi eriti ette vaatama, ainevahetus (nii füüsiline kui mentaalne) ei ole enam nii kiire.
Kiirete tööde tõttu polnud kodus eriti aega reisiks erilisi ettevalmistusi teha. Tartu ülikoolis ajaloo õpingute läbimise järel oli muidugi selge, et
eelkõige tuleb üle vaadata Natsi-Saksamaa hiilguse riismed ja Nürnbergi
kohtuprotsessi toimumise koht. Lugesime paari blogi, kust saime ideid toidu kohta ja üldise linnaolustiku kohta. Juba Tallinna lennujaamas proovisime internetist leida õhtuks Nürnbergis mõnusat söögikohta. Saksa keelt me kumbki eriti ei oska, sestap võtsime menüüde tõlkimisel google translatori appi, aga no see keerutas meile igasugused söödamatud asjad kokku, nii et seda me igaks juhuks ei usaldanud.
Igatahes saime väga mõnusalt kohale, lend oli kiire ja teekond lennujaamast hotelli läks ka ludinal. Metroo toob kiirelt ja odavalt linna. Tegelikult sõitsime täitsa tasuta. Ostsime ausalt endale 4 sõidu pileti ja metroosse sisenedes hakkasime otsima masinat, kus saaks selle valideerida. Ei leidnud ühtegi. Üks abivalmis eestlane ütles meile, et tema pole siin linnas veel selliseid masinaid näinud ja piisab ainult pileti ostmisest. Olime küll natuke umbusklikud, aga midagi teha ka ei olnud. Metroost väljudes vaatasime uuesti tähelepanelikult ja no seal need ilmetud ilma igasuguste kirjadeta oranžid väikesed kastikesed olidki. Mõeldud ainult teadjatele!
Linn on tegelikult väga armas. Teises maailmasõjas kõvasti kannatanud, kuid paljuski vanad majad taastatud või siis sobiva kuju ja suurusega uued asemele ehitatud. Elanike arvu mõttes Tallinnast natuke suurem, aga tundub kesklinnas kõndijale üsna paras. Rahvast ka pigem vähe kui palju. Ei mingit tunglemist ega kisa-kära. Võibolla natuke hämmastav on see, et õhtune tänavavalgustus on kasinavõitu. Korra käis isegi mõte, et vist ei tahaks igat teelõiku üksi õhtul läbida. Ei teagi, kas see on nüüd energiakriisi mõju ja valguse volüümi on lihtsalt maha keeratud või on siin alati nii olnud.
Lõpetuseks Nürnberg ja 20. sajandi ajalugu. Linnast kujunes väga oluline koht natsipartei suurürituste korraldamisel, nii kongressid kui nn parteipäevad. Tohutu 16 ruutkilomeetri suurune ala, millele kavandati mitmesuguseid hooneid ja rajatisi suurkogunemiste pidamiseks. Kõik ei saanud valmiski enne Teist maailmasõda ja kõik ei ole tänaseni säilinud. Aga kongressipaleesse on rajatud Dokumenteerimiskeskus ja muuseum, mis küll hetkel oli suuremas osas renoveerimisel, kuid siiski oli võimalik saada aimu sealsetest mastaapidest. Pildile mahtus vast napp kolmandik sellest kaarhoonest, aga imposante oli see kõik küll.
Hiilguse juurest hävingu juurde ehk siis Nürnbergi protsessi kohtusaali. Kuigi kohtu all oli kõigest 24 meest, on selle sündmuse ajaloolist tähendust võimatu üle hinnata. Näitus oli päris hästi koostatud, tekstid lühikesed ja asjalikud. Esemeid muidugi praktiliselt ei olnud ja lisaks infole oli kõige suuremaks vaatamisväärsuseks kohtusaal ise. Mis pole küll säilinud päris samal kujul kui temas 1945.-46. aastal ajalugu muudeti. Mina vist lootsin salamisi, et leian mõnelt fotolt ka eestlastest vahikompanii mehi, kes Nürnbergi protsessil vange valvasid. Aga ei õnnestunud tuvastada, kuigi neid oli seal mitusada meest, kellel käisel oli ka sinimustvalge eraldusmärk. Tegelikult algas nende teenistus vist alles siis, kui kohut mõisteti väiksemate vendade üle.
