Vana hea Norra: linnapuhkus Oslos

30 aastat tagasi lõpetasin aastase õpingu Lääne-Norra rahvaülikoolis ja sealt maalt peale võin öelda, et Norra on Eesti järel mulle kõige kodusem riik. Keel oli siis suus nagu sulavesi, toidud ja kombed ka selged. Viimase 15 aasta sees on siiakanti ainult kahjuks ainult paar korda asja olnud. Nii hakkabki keel ununema, kuigi enda rõõmuks pean tõdema, et ikka väga palju on veel meeles ka. Kui 30 aastat tagasi oli Eesti Norra kõrval ikka väga väike vaene vend, siis nüüd oleme me natuke kosunud ja jõukamaks saanud, aga vahe on ikka sees. Kes teab, võibolla on ka veel vanast ajast naha vahel tunne, et Norras on kõik über kallis. Restoranis igatahes süüa ei jõua, sest kõik maksab vähemalt kaks korda rohkem. Poes on toiduhinnad talutavad.

Kuna laps on Oslos esimest korda, siis pidime läbi käima mõned absoluutsed hitid. Endalgi oli taas hea üle vaadata, liiatigi on mõni neist staaridest uuenenud üsna märgatavalt. Alustasime Munchi muuseumist, mis paar aastat tagasi kolis "linnaservast" keskusesse. Laste (tegelikult teismeliste) puhul ei tea ju kunagi, kuidas kunstimuuseumid neile sobivad. Aga see sobis õnneks hästi. Laps käib kunstikoolis, nii et väike huvi joonistamise vastu on täiesti olemas. Kuulsat Karjet on Munchi muuseumis väljas kolm tükki, kuid korraga näeb ainult ühte. Väidetavalt on see kõik nii säilituslikel eesmärkidel, et valgus ei pääseks väärtuslikke töid liigselt kahjustama. Samas lisab see ka külastajatele põnevust ja nad ootavad, et millal ometi uksed järgmise töö ees avanevad, Meie nägime Karje mustvalget versiooni, mis võiks ju pettumust valmistav olla. Aga tegelikult oli see hoopis meie õnn, sest kunstihuviline noormees vaimustub eelkõige hariliku pliiatsi ja mustvalge markeriga joonistamisest. Igatahes  loeti Munchi muuseumi külastus kordaläinuks. Karjest tehti vabakäeline koopia.

Kunsti oli parajas mõõdus ja põnevust jätkus nii näitusesaali kui tegelusnurkadesse. Ajutise näitusena oli vaatamiseks "Kõik on elu", mis näitas, kuidas Munch läbi oma loomingu mängis samade motiividega. Võibolla üks töödest on kuulus ja meile teada, kuid sama motiiv käib erinevates töödes korduvalt läbi.

Esmamuljel justkui lastele suunatud kohad näitusel paelusid tegelikult nii suuri kui väikeseid. Ühes saalis oli võimalik ise "graafikat teha", tegelikult küll rasvakriitidega "trükiplaadil" olevaid kujundeid paberile manada. Seal olid entusiastlikult ametis külastajad viiestest seitsmekümnesteni. Teine põnev atraktsioon oli võimalus portree pildistamiseks ja seejärel ilmus su pilt ilmutusvanni (tegelikult ekraanile), kus see ujus koos Munchi tehtud autoportreega.

 

Ühesõnaga, Munchi muuseumi peab külastama ja see sobib igasugusele vanusele. Isand Munch ootab külastajad oma uues kodus pidevalt ja koguaeg. Tasub minna.

Käisime ka uhiuues Rahvusmuuseumis, kuid Munchi muuseumi järel oli seda kõike liiga palju. Teismeline tüdines väga kiiresti ja kõik kunsti täis saalid tundusid talle igavad. Monoliitne kivimaja ei jätnud ka erilist muljet.

Vigelandi parki ei saanud muidugi ka kõrvale jätta. Erakordne kompleks ja mastaap. Üle 200 kuju, mis kõik väärivad omaette vaatamist ja panevad elu ja selle kulgemise üle mõtlema. Midagi sellist ei leidu küll vist kuskil mujal maailmas.

Lõpuks tekib ikkagi tunne, et kaua sa siin asfaldil tammud, jalad löövad peagi tuld välja. Muuseumides ühe ja teise eksponaadi ees seisatamine mõjub ka jalgadele väga väsitavalt. Sestap otsustasime ühel päeval võtta ette väikese 7,5 km pikkuse matka Bygdöy poolsaarel. Ega see nüüd eriline loodusmatk ei olnud ja mägisest Norrast polnud haisugi. Hea vaheldus siiski. Kahetsesime, et ujumisriideid kaasa ei olnud, sest hommikul tundus ilm nii jahe ja pilves. Aga tegelikult oleks täitsa kannatanud ka vette sulpsatada, kuigi ega see vee temperatuur vast üle 18 kraadi ei olnud.

Natuke kultuuri ja ajalugu saime ka matka vahele pikkida. Teele jäi Norra Rahvamuuseum (Folkemuseum). Pikalt seal ei peatunud, aga vaatasime üle puukiriku (stavkirke). Kiikasime ka paari sinna lähedusse jäävasse hoonesse. Väga armas tundus koolimaja, kus käis lausa õppetöö. Ei tea, kas need lapsed olid suveks palgale võetud ja nad etendasidki iga päev koolitunde või oli nt tegemist lastelaagriga. Kui viimast, siis tundus see küll üks väga põnev laager.

Vaatasime üle ka uue ooperimaja ja kohe selle kõrvale jääva Deichmanni raamatukogu, mis oma olemuselt on tavaline rahvaraamatukogu või linnaraamatukogu. Kui eestlased laulavad kõik kiidulaulu Helsingi Oodile, siis minu arust on Deichmann ikka tase erilisem. Milline elu seal kees, kui palju inimesi oli lugemas, olesklemas ja muuhulgas ka oma lõunast võileiba söömas. Toit ja jook raamatukogus ei olegi tabu! Muidugi, norralaste "matpakke" traditsioon on ka omaette nähtus. Mis see "matpakke" siis on? See on hommikul kodust kaasa tehtud võileib, mis süüakse koolis, tööl või matkarajal lõunasöögiks ära. Aga jah, selles raamatukogus leidus küll sobiv nurgake igale maitsele ja vajadusele.

Esiplaanil raamatukogu, taamal ooperimaja.

Soovi korral sai raamatukogus ka "metsas" istuda.

Lõpetuseks veel mõni sõna hotelli ja toiduliste elamuste kohta. Kuna broneerisime öömaja juba jaanuaris, siis saime päris hea hinnaga hotelli kesklinna peatänavast Karl Johanist 50 meetri kaugusele. Ei ole midagi öelda, suur ja mugav tuba. Kuid vaieldamatult on selle hotelli suurimaks plussiks tohutult rikkalik hommikusöök. 100 protsenti aus rootsi laua hommikusöök. Ei oska küll miskit veel lisaks soovida. Siin oli kõike: soojad söögid, singid-juustud, kalad, smuutid (nii marja omad kui ultratervislikud köögivilja omad), croissantid ja muud küpsetised, jogurtid ja puuviljad. Raudselt sõime igal hommikul 4-5 korda rohkem kui tavapärane hommikusöök. Kodus ei julge igatahes kaalule küll astuda.

 

Pärast sellist hommikusööki ei tekkinud mingid vajadust lõunasöögi järele, vast nii kella 5 paiku õhtul hakkas esimest korda mõte liikuma söögi suunas. Ausate nõukogude ajast pärit turistidena oli meil kotis hea eesti rukkileib ja latt suitsuvorsti. Lisaks ostsime jäätist. See armastus ei ole kuhugi kadunud 30 aastaga -- Hennig Olseni firma šokolaadilaastudega jäätis on jätkuvalt maailma parim. Jube hea, et mõned asjad on maailma püsivad. Proovisime ka mõnda teist maitset, kuid ma jäin oma lemmikule truuks.

Samuti ei saanud jätta ostmata koolisaiakesi (skoleboller), mis on pärmitaignast saiakesed vaniljekreemi ja rohke suhkrupumatiga, kõige lõpuks on kogu värk veel kookoshelvestega üle puistatud. Kahjuks ei mäleta enam, mis need 30 aastat tagasi maksid, aga kahtlustan, et hind jäi kuskile 10 norra krooni kanti. Tänasel päeval Oslost ostes maksis üks saike 50 norra krooni, mis on umbes 4,5 eurot. Need saiad olid ka erakordselt suured ja prisked. Kahte küll poleks jõudnud süüa. No ka need olid sama head kui vanasti. Saiade ja veel ühe 1,4-liitrise jäätisega (kolme peale) lõpetasime reisi ja tõdesime, et Norra on ikka mõnus ja alati on siia hea tagasi tulla. Peaks vist ikka jälle ühe automatka ette võtma kas Lääne- või Põhja-Norrasse. "Takk Norge og vi ses!" või maakeeli öelduna "Aitäh Norra ja kohtumiseni."

Mõni napp päev Nürnbergis

Enne kui Ryan Air otsustas Tallinn-Nürnbergi lennud ära jätta, õnnestus meil väike reis ette võtta. Ainult kolmepäevane, sest algne mõte oli teha kiire käik ja kui meeldib, siis tulla uuesti tagasi. Nüüd ei tea muidugi, kas see uuesti tulek enam nii mugav on. See on selge küll, et nägime ainult piskut ja enamus jäi avastamata. Inimene ei ole põhjatu anum, kuhu muudkui elamusi ja muljeid sisse loobid ja need sinna ära mahuvad. Meie eas peab muidugi eriti ette vaatama, ainevahetus (nii füüsiline kui mentaalne) ei ole enam nii kiire.

Kiirete tööde tõttu polnud kodus eriti aega reisiks erilisi ettevalmistusi teha. Tartu ülikoolis ajaloo õpingute läbimise järel oli muidugi selge, et eelkõige tuleb üle vaadata Natsi-Saksamaa hiilguse riismed ja Nürnbergi kohtuprotsessi toimumise koht. Lugesime paari blogi, kust saime ideid toidu kohta ja üldise linnaolustiku kohta. Juba Tallinna lennujaamas proovisime internetist leida õhtuks Nürnbergis mõnusat söögikohta. Saksa keelt me kumbki eriti ei oska, sestap võtsime menüüde tõlkimisel google translatori appi, aga no see keerutas meile igasugused söödamatud asjad kokku, nii et seda me igaks juhuks ei usaldanud.

Igatahes saime väga mõnusalt kohale, lend oli kiire ja teekond lennujaamast hotelli läks ka ludinal. Metroo toob kiirelt ja odavalt linna. Tegelikult sõitsime täitsa tasuta. Ostsime ausalt endale 4 sõidu pileti ja metroosse sisenedes hakkasime otsima masinat, kus saaks selle valideerida. Ei leidnud ühtegi. Üks abivalmis eestlane ütles meile, et tema pole siin linnas veel selliseid masinaid näinud ja piisab ainult pileti ostmisest. Olime küll natuke umbusklikud, aga midagi teha ka ei olnud. Metroost väljudes vaatasime uuesti tähelepanelikult ja no seal need ilmetud ilma igasuguste kirjadeta oranžid väikesed kastikesed olidki. Mõeldud ainult teadjatele!

Linn on tegelikult väga armas. Teises maailmasõjas kõvasti kannatanud, kuid paljuski vanad majad taastatud või siis sobiva kuju ja suurusega uued asemele ehitatud. Elanike arvu mõttes Tallinnast natuke suurem, aga tundub kesklinnas kõndijale üsna paras. Rahvast ka pigem vähe kui palju. Ei mingit tunglemist ega kisa-kära. Võibolla natuke hämmastav on see, et õhtune tänavavalgustus on kasinavõitu. Korra käis isegi mõte, et vist ei tahaks igat teelõiku üksi õhtul läbida. Ei teagi, kas see on nüüd energiakriisi mõju ja valguse volüümi on lihtsalt maha keeratud või on siin alati nii olnud.

 

Kohe söögist ei kirjuta ja alustan hoopis Raudteemuuseumist. See oli meie reisiprogrammi kohustuslik osa, sest pool reisiseltskonnast on Haapsalus peaaegu et jaamaülemana ametis. Vaguneid ja vedureid seisab Haapsalu jaamas küll mitmeid, kuid raudteeühendus muu maailmaga puudub. Nii pidigi jaamaülem vaatama üle, kuidas mujal maailmas nende vanade veeremitega toimetatakse, mis enam mitte kunagi kuhugi ei sõida ja inimesi ning kaupa ei liiguta. Tegelikult oli täitsa tore muuseum, sest vaadata oli nii tehnikahuvilisel kui sotsiaalsest kontekstist huvitatul. Tekstid olid kõik praktiliselt saksakeelsed, nii et andis lugeda. Pärast selgus, et oleks vist saanud ka audiogiidi, kuid erakordselt napi jutuga papi kassas meile seda võimalust ei tutvustanud, kuigi me palusime inglisekeelset teejuhti. Oli nii ilusaid kui koledaid asju. Kuningas Ludvig II reisivagun liigitub kindlasti ilusate asjade kilda. Aga no fekaaliveo vaguni kohta seda just öelda ei saa. Vaadata teda ju kole ei ole, aga kui lähemalt mõelda, siis kui palju seda paska ikka olema pidi, et seda lausa rongiga veeti...

 

See sai küll selgeks, et kohvikuid on siin linnas ilmselgelt kolm korda vähem kui õllekaid. Kui mõtled, et läheks ja jooks päeval ühe kohvi, siis polegi see lihtne. Õlut saab aga igalt poolt. Sama võib öelda liha kohta. Ilmselgelt pole toitumisteadlased oma soovitustega siia Baierimaale veel jõudnud. Uudised sellest, et lihatükk olgu peopesa suurune ja enamuse taldrikust täitku gemüse, on siin veel tundmatud. Lihadieetide soovitajad peaks siiakanti erireise korraldama. Endal on küll natuke tunne, et see liha istub risti kõhus ja ei lähe liikuma ei õlle ega veini abil.

 

Samas muidugi peab ütlema, et kuigi see kraam on raskesti seeditav, on ta ikkagi väga maitsev. Kõik kohalikud spetsialiteedid. Eriti muidugi Nürnbergi vorstikesed, mis tunduvad koosnevat puhtast lihast. Ei ole absoluutselt võrreldavad meie piirkonna toorvorstikestega, mida kõik lihatööstused pakuvad. 10 palli skaalal saab Nürnbergi vorstike 9 palli ja Eesti vorstike 4 palli. Kohalikuks toidusuveniiriks on veel pehme piparkook. Kuigi mulle üldse piparkoogid ei maitse, siis ühes spetsiaalpoes neid degusteerides viisid need küll keele alla. Ei tea, kas oli põhjuseks tühi kõht (ja see kohvik, mida meil polnud veel õnnestunud leida) või eriti sõbralik ja kena müüja, kuid lisaks maitsmisele ostsime mõned präänikud kaasa ka.

Lõpetuseks Nürnberg ja 20. sajandi ajalugu. Linnast kujunes väga oluline koht natsipartei suurürituste korraldamisel, nii kongressid kui nn parteipäevad. Tohutu 16 ruutkilomeetri suurune ala, millele kavandati mitmesuguseid hooneid ja rajatisi suurkogunemiste pidamiseks. Kõik ei saanud valmiski enne Teist maailmasõda ja kõik ei ole tänaseni säilinud. Aga kongressipaleesse on rajatud Dokumenteerimiskeskus ja muuseum, mis küll hetkel oli suuremas osas renoveerimisel, kuid siiski oli võimalik saada aimu sealsetest mastaapidest. Pildile mahtus vast napp kolmandik sellest kaarhoonest, aga imposante oli see kõik küll.

Hiilguse juurest hävingu juurde ehk siis Nürnbergi protsessi kohtusaali. Kuigi kohtu all oli kõigest 24 meest, on selle sündmuse ajaloolist tähendust võimatu üle hinnata. Näitus oli päris hästi koostatud, tekstid lühikesed ja asjalikud. Esemeid muidugi praktiliselt ei olnud ja lisaks infole oli kõige suuremaks vaatamisväärsuseks kohtusaal ise. Mis pole küll säilinud päris samal kujul kui temas 1945.-46. aastal ajalugu muudeti. Mina vist lootsin salamisi, et leian mõnelt fotolt ka eestlastest vahikompanii mehi, kes Nürnbergi protsessil vange valvasid. Aga ei õnnestunud tuvastada, kuigi neid oli seal mitusada meest, kellel käisel oli ka sinimustvalge eraldusmärk. Tegelikult algas nende teenistus vist alles siis, kui kohut mõisteti väiksemate vendade üle.

Tekkis tahtmine eesti keeles täpsemalt lugeda Nürnbergi protsessi kohta. Peab vaatama, kas on mõni hea raamat olemas. Igal juhul pani see kõik mõtlema Ukrainas toimuva üle. Kuidas loodavad tänased ühe riigi ja rahva hävitajad pääseda? Ajalugu on näidanud, et varem või hiljem mõistetakse kohut ning keegi ei pääse.