Terve kevade sai trip.ee lehekülge vaadatud, et kas kuskile ka odavalt lennata annab. Ikka nagu lõuna poole oli unistuseks. Lisaks sai kiigatud ka odavlennufirmade pakkumisi. Eriti paelus mõte puhkusest Itaalias, sest mina olin seal ainult korra käinud ja sedagi umbes 25 aastat tagasi. Siis ei olnud raha millekski ja hea, kui sai lisaks kodust kaasa võetud konservile lubada tüki pitsat tänavaäärsest kioskist. Talis oli ka moodsal ajal mõned korrad Itaalias käinud, kuid seda vaid tööasjus ja siis on ju teadagi elu nautimine reisil väga piiratud ja saad pärast ainult öelda, et käisid seal ja seal, kuid tegelikult nägid väga vähe peale koosolekute või konverentsi ettekannete. Juhan ei ole Itaalias käinud, aga no teismeline on alati valmis sõitma pitsa, pasta ja gelato kodumaale.
Lendasime Milan Bergamosse, rentisime auto ja asusime kolmetunnisele teekonnale natuke lõuna poole. Nädalaks pidi meie pesaks ja peatuspaigaks saama Toskaana mägiküla Casciana (üsna Liguuria piiri ääres). Meid ootas värskelt remonditud eesti kodu Itaalias (muidugi mitte meie oma, aga meile kalli inimese oma ja meile nädalaks laenuks antud). Lootsime õhtuvalges kohale jõuda, kuid toidupoes läks nii kaua aega erinevate riiulite läbitöötamisele ja vajaliku toidukraami soetamisele, et jäime ikkagi pimeda peale. Käänulised ja kitsad mägiteed olid muidugi katsumuseks, kuid vaatamata kottpimedusele jõudsime eluga kohale.
Kuigi jõudsime kohale õhtupimeduses, sai enamus külaelanikest meie saabumisest kohe teada, sest vähemalt pool neist oli kogunenud väikesele keskväljakule õhtut veetma. Osad mängisid kaarte, teised istusid niisama ja ajasid juttu. Kõik naeratasid meile ja tervitasid. Lahkeid nägusid ja "buongiorno" või "buona serata" tevritusi oleme igal päeval möödujatelt saanud. Rahvast näeb siin muidugi harva, sest keegi niisama tänavatel ei luusi. Poodi ega kohvikut külas ei ole. See-eest kasvavad maanteekraavis viinamarjad. Kusjuures väga head.
Kirikukell lööb meile arusaamatutel aegadel. Alguses mõtlesime, et ehk lööb igal täistunnil, kuid nii see ei ole. Võime vaid oletada: keegi on tellinud mingil põhjusel kellalöömise, keegi sündis või keegi suri. No ei tea. Missat ka iga päev kirikus ei peeta, see on vaid pühapäeviti.15-minutilise autosõidu kaugusel meie külast on Equi Terme külake, kus asuvad väävlised allikad. Rumalukesed võivad maksta 10 eurot ja peesitada moodsa ja tsiviliseeritud basseini sees ja ääres. Targad ehk nagu meie jalutavad 300 meetrit kaugemale ja mõnulevad looduslikes basseinides, mis on küaelanike poolt rajatud ja tähendavad looduslikest kividest rajatud piirdeid. Vesi ise on umbes 24 kraadi, lõhnab mädamuna järgi (nagu väävli puhul eeldatav), rahvast on vähe, peamiselt üksikud kohalikud. Ujuda saab nii partide kui koertega koos. Kusjuures pardid ei karda inimesi üldse. Tundus, et neile saaks peaaegu pai teha. Me päris iga päev pole sinna jõudnud, aga ülepäeva küll. Mõtlesime, et kui nädal aega järjest iga päev seal liguneks, siis muutuks äkki nii nooreks ja ilusaks, et peaks uue passipildi tegema. Aga kui tõsiselt rääkida, siis aitab see vesi peaaegu kõigi haiguste vastu alustades hingamisteedest ja lõpetades luude-lihastega.
Equi Terme külas on ka koopad, mida saab soovi korral külastada. Proovisime kodulehelt saada aru, millal need avatud on või mis pilet maksab, aga ei suutnud mingit infot leida. Ka kohapeal ei saanud targemaks. Igal pool olid ainult sildid, et edasi pääseb piletiga, aga ei mingit arusaadavat infot selle kohta, kust selle pileti võiks saada või millal atraktsioon avatud on. Ühtegi inimest ka polnud näha. Aga muidu väga armas külake jälle väga kitsaste tänavate ja rustikaalsete hoonetega.
Külakese ainsas baaris võtsime ka jäätist ja tassi kohvi. Muidugi küsisime "two coffes, one with milk". Kena proua leti taga puristas midagi selle peale itaalia keeles. Raputasime pead ja ei saanud midagi aru. Pikapeale saime kaubale, et üks on "con latte". Kohv serveeriti kahes tassis, üks neist sõrmkübara suurune ja poolenisti täis ning teine meie mõistes mokatassi mõõtu, see ka poolenisti täis. Sõrmkübara tassi sihtobjekt küsis juurde vett ja mõtles, et saab lihtsalt klaasiga vett. Aga perenaine lasi masinast kuuma vett ja valas lihtsalt sõrmkübara ääreni täis (pildil on juba nö tuunitud sõrmkübar kohviga). Võtisme oma kohvid ja läksime lauda. Ma mõtlesin tükk aega, et kas üldse julgen seda tökatit maitsta. Saime hakkama, polnudki nii hull. Aga tõdesime, et ilmselt peaksime küsima "caffe americanot".
Muidugi ma pean ka toidust kirjutama, sest see lihtsalt on minu teema. Söögiga on nii, et kui vähegi võimalus ise süüa teha ja endale ka sobib vaaritamine, siis tasub igal juhul potid-pannid tulele panna. Poes on igasugu toorainet saada ja kõik on väga maitsev. Meie oleme siiani teinud kala (täitsa tavaline vahemeremaade kuldmerikoger, aga jube hea), kohalikke vorstikesi ja no muidugi ei saa üle ega ümber tomati-mozzarella salatist. Kõige suurem leid on muidugi poes müüdav valmis pitsatainas, mis maksab 90 senti. Tomatimögin, aiast näpsatud värske basiilik ja oregaano, vinnutatud sink ja juust peale ning imeline roog on hetkega valmis. Tekkis õigustatud küsimus, et miks meil ei võiks müüa niimoodi pitsatainast. Nojah, isegi kui oleks, siis vist 90 senti ta ikka ei maksaks. Magustoiduks jäätis või ka erinevad puuviljad. Melon, nektariinid, viinamarjad, ploomid, viigimarjad -- kõik on palju tugevama maitsega ja magusamad kui meil. No on ikka ilus elu.
