Mida teeb ilusa moe sõber, kui märkab sügisel sotsiaalmeedias reklaami, et veebruaris avatakse Londonis kõigi aegade suurim Diori moenäitus. Hakkab uurima lennupiletite hindu, surfab bookingus leidmaks taskukohast öömaja, räägib ära mõned sõbrad reisikaaslasteks ja võtabki suuna Londoni poole.
Jaanuaris ostsime ära lennupiletid, broneerisime öömaja ja veebruari alguses muudkui vaatasime, et pileteid saab juba internetist ette osta. Arutasime, et kas osta ära või mitte (hind oli 23 euri, kui õigesti mäletan). Aga siis tibake enne vabariigi aastapäeva olid ühel hetkel kõik piletid meie kuupäevadeks välja müüdud. Saadaval oli veel mai lõppu üksikuid pileteid. Muutusime murelikuks ja saatsime Victoria ja Alberti muuseumisse lausa e-maili, et meil (muuseumitöötajatel) lennukipiletid ostetud ja plaanis spetsiaalselt selle näituse tarvis Londonisse tulla. Ise mõtlesime, et ega nad meile vist ei vasta. Aga mõned päevad hiljem saime kirja soovitusega tulla hommikul kell 9 elavasse järjekorda, siis on lootust sama päeva pileteid saada. Egas midagi, meie oleme nõuka ajal järjekorras seismisega harjunud -- meid selline perspektiiv ei kohutanud. Ise muidugi salamisi lootsime, et äkki päästab meid ICOMi liikmepilet ja saame näitusele suisa tasuta. Aga selliste spets näituste puhul ei tea piletipoliitikat kunagi.
Kuna meie lennuk tõi meid Londonisse varasel hommikutunnil ja öömajale nagunii veel sisse ei saanud, siis sättisimegi end kohe esimesel hommikul kohvrid näpus muuseumi poole teele. Kohale jõudsime kl 9.30 ja järjekorras seisis 65 inimest. Uksel oli silt, et sama päeva pileteid müüakse ühele inimesed maksikum 2 tk. Jäime järjekorda ja saba kasvas ka pärast meid veel umbes sama palju pikemaks. Turvamhelt kuulsime, et eelmise päeva hommikul oli tulnud müüki 120 sama päeva piletit. See tähendas, et meile võis pieteid jätkuda, aga ei pruukinud.
Kell 10 avati uksed ja me pääsesime muuseumisse sisse. Tegime üsna kiiresti selgeks, et antud juhul oleme me "valged inimesed" või "esimene eesti" -- kuidas soovite. ICOMi kaart lasi meid sisse nagu nipsti ja võisime asuda puhast ilu nautima.
Ahhetamist on ohhetamist oli seal üksjagu. Olles üles kasvanud Silueti ja Nõukogude Naise moesuuniste järgi ning saanud vahepeal natuke Burdat kiigata või ihalenud lapsepõlves Montana kuluvaid ning soome pusa, siis peab tunnistama, et sellisest ilust ja külluslikkusest hakkas pea kergelt ringi käima. Millised materjalid, milline käsitöö ja millised töötunnid ühe kleidi loomiseks. Oli nii lihtsamaid (loe: rikaste inimeste igapäevakleite) kui tõeliselt muinasjutulisi õhtukleite, mis kaunistatud tikandite, kristallide või sulgedega. Oli ka varasemast moest inspireerituid ja mõni nägi välja nagu sobiks Marie Antoinetteile hästi selga.
Nüüd rääkigu kleidid iseenda eest!
Polteist tundi hiljem väljusime näituselt otse muuseumipoodi, nagu see hästitöötavate muusuemide puhul tavaliselt sätitud on, et enne sa välja ei saa, kui poest läbi lähed. Seal saime teada, et näituse jaoks valmistatud kandekotid hinnaga 25 naela on nii popid, et neid müüakse ühele inimesele vaid 3 tükki. Meie end sellest massipsühhoosist häirida ei lasknud, nii et meie poolest võib mõni teine meie kotid endale saada.
