Nädalavahetus talveks suletud Haapsalus

Mida teeb üks keskmine eestlane ühel talvisel nädalavahetusel, kui suusalund napib. Võtab ette käigu veekeskusesse või spasse, loomulikult. Nii ka meie. Valisime seekord Haapsalu ja Fra Mare spaahotelli. 1990. aastate keskel rajatud asutis oli üks esimesi uusi spaapääsukesi Haapsalus, kui mitte terves Eestis. Meile oli ta justkui lääne unelm, jäädes esialgu veel kättesaamatuks. Tollal eestlased spaasid ei väisanud, need olid ikka rohkem soomlaste ja rootslaste pärusmaa. Olles ise siis veel üliõpilane, ei tulnud mõttessegi minna hotelli ööbima. Sisetursimi harrastati muidugi siiski, kuid liiklusviisiks oli hääletamine ja ööbimiseks kasutati suvel telki ning talvel sõprade-sugulaste elutoa diivaneid.

Nüüd on ajad paremaks läinud ja paar korda aastas võib ka keskmise palgaga eestlane endale ja oma perele väikest kümblust lubada. Vurasime reede õhtuks  Haapsallu ja veetsime esimese õhtu saunades higistades, vees ligunedes ja hotelli poolt pakutavat õhtusööki nautides. Viimane ei olnud just eriline gurmee, kuid siiski üsna maitsev. Ainukese miinusena võiks välja tuua, et toidu kõrvale pakuti joogiks ainult vett ja teed. Oleks ju võinud olla ka mahla, piima ja keefiri.

Saunad ja basseinid olid ka täitsa korralikud. Saunasid oli samuti mitut masti: leil, aur, sool, infrapuna ja lõpetuseks veel sanaarium. Sisebassein ja välisbassein, mis pärast kuuma leilisauna oli lausa jumalik. Piisavalt suur mullivann just parasjagu sooja veega. Korra küll tundsin end imelikult, kui suurema osa mullivannniseltskonnast moodustasid mehed vanuses 5-40 aastat ja nad kõik kandsid kaelas ristidega kuldkette. Tundus nagu teine kultuuriruum.

 

Laupäeval võtsime ette jalutuskäigu Haapsalu kesklinna. Paralepast kõnnib sinna mõnusalt lonkides vast üks pool tunnikest. Arhitektuurivaatlusega kahjuks eriti tegeleda ei saanud, sest sadav lumelörts potsatas otse silma ja seeõttu pidi pigem oma saapaninasid vahtima.  Käisime siiski linnuse õuel ära ja tõdesime, et suvel võiks siin päris tore olla. Laps tahtis teada, millisele aknale see Valge Daam ilmub. Jäime vastuse võlgu. Aga siis tunduski olevat just paras aeg väikese joogi ja ampsu järele. Selle hankimine osutus päris keeruliseks, sest meie üllatuseks kaunistasid enamuste kohvikute uksi "SULETUD" olekust teadvustavad sildid.

 

 

 

Seega ei olnud meil seekord võimalik proovida midagi uut ja siirdusime juba varasemast tuttavasse Müüriääre kohvikusse, mis töötas täiel tuuril ja ei olnud talvepuhkusele läinud. Saime viimase vaba lauakese ja tundsime kaasa päris paljudele, kes ukselt tagasi pidid pöörduma. Ei teagi, kuhu nad läksid või mida tegid ja kas neil üldse kuskilt kohvi õnnestus saada.

Pärast kevadise välimusega koogi nautimist tundsime, et kevad ja ilmselt ka suvi ei ole enam kaugel, kuid meil ei jäänud hetkel siiski muud üle, kui lonkida läbi tiheda lumesaju tagasi tervisevetele ja lasta end soojal ja mullidel hellitada. Spaas võisime viibida lõputult ja see oli küll selle paketi suur pluss. Eriti oskas seda hinnata 7-aastane supleja.