Teekond Tartust Pärnusse viib läbi Viljandi ja meie läbisime seda linna just parajalt lõuna ajal. Hea võimalus põigata taas kohvikusse Fellin, mille külastusest aasta tagasi supermäletused. Ja ei tulnud ka seekord pettuda. Valisime menüüst vuti, aeglaselt küpsetatud veisekaela ja lapsele kartulipudru lihapallidega. Veisekaela valinud härra mõmises rahuleolevalt ja ütles, et see olevat selle aasta parim söök, siiani. Vutt oli ka igati hõrk ja suitsune (hapukas) õun täiustas maitset ideaalselt. Teenindus oli ka nii meeldiv, et lausa imesta. Olime kallid ja oodatud külalised. Lahkusime täiskõhu ja kindla veendumusega tulla teinekordki tagasi.
Pärnus olime seekord valinud majutuskohaks Ammende villa. Snooblik, kas pole. Rohkem kui kümme aastat tagasi olin korra villas sees käinud. See oli üsna pärast renoveerimise lõppu ja hoone avamist hotelli ja restoranina. Tookord ei saanud endale rohkemat lubada kui tassi kohvi. Seegi tundus päris kallis. Ausalt öeldes arvasin ma veel kuu tagasi täiesti kindlalt, et Ammende villas ööbimine küll ühele tavalisele eestlasele taskukohane ei ole. Aga asja lähemalt uurides selgus, et talvehoojal pole miski võimatu. Selle tõestuseks olid teisedki eesti keelt rääkivad ja täitsa tavalised väljanägemisega öömajalised. Muidugi, nagu üks New Yorgis elav tuttav ütles, et tänapäeval ei saa küll enam inimeste riietuse järgi otsustada, kas nad on miljonärid või mitte. Kõige kaltsaklikum ja tavalisem inimene võib tegelikult olla pururikas.
Igatahes saabusime ootusärevalt laupäeva õhtupoolikul Eesti juugendarhitektuuri pärlisse. Tõsi, meie tuba polnud päris villas endas, vaid kõrvalasuvas kärnerimajas. Aga juba see tundus meile igati šeff ja meelepärane. Ei oska ette kujutada, kas peamajas oleks veel vägevam olnud. Tohutult ruumikas tuba, millesse mahtus väga-väga lai voodi, väikese laua, sohva ja tugitoolidega istumisala (millegipärast meeldivad mulle jätkuvalt hotellid, kus ainukeseks istumisvõimaluseks ei ole voodi) ja selle kõige kõrval oli veel ruumi lapse jaoks pandud lisavoodile. Kui lisavoodi ja telekas välja jätta, siis kogu sisustus ikka juugendlikus võtmes.
Vannitoast peab kohe eraldi kirjutama. see oli kohe erakordselt suur. Kohe nagu väiksema toa ja keskmise köögi mõõtu. Lisaks tavapärasele vetsupotile, kraanikausile ja dušile oli seal ka vann. Kuigi nimi vannituba lausa eeldab seda. Aga dušš ei olnud seal ka lihtsalt igas koduses majapidamises leiduv väike dušikökats, vaid peenemat sorti vidin -- ägeda disainiga ja rohkelt vett väljutav eksemplar.
Aga ei jäänud me ka pärisvilla enda pakutavast luksusest ilma, sest hommikusööki pakuti just nimelt sealses sinises toas (või nimetati seda saaliks). Interjöör ise oli vaat et pidulik, küünlad põlesid ja julgemad võisid endale hommikusöögi kõrvale valada klaasi vahuveini. No mis sa hing veel ihkad.
Lisaks külmadele kala-, liha- ja juustupaladele sai nautida spetsiaalselt tellimise peale valmistatud sooja rooga. Menüüs oli mitut sorti munaroogi ja ka pannkoogid vahtrasiirupiga, eriti meelepärane valik väikemeestele.
Toidunaudingute järel tegime tiiru villa avalikes ruumides ja ammutasime endasse erinevaid detaile. Kõik oli päris, alates mööblist ja seinamaalingutest kuni väikeste detailideni.
Lõpuks oli aeg sellest luksusest lahkuda ja natuke Pärnu peal kolada. Jõudsin elus esimest korda Pärnu muulile. Kui pidada sealsetele kividele uuristatud nimesid mingiks märgiks, siis ongi seal vaid venelased käinud. Vähemalt selline mulje jäi kõiki neid kirillitsas kirjutatud nimesid vaadates. Lõpeks jäid silma siiski ka "Endel ja Aime", seega päris ainsad muulile jõudnud eestlased me pole. Ka meie ei jätnud endast nimesid maha. Las jääda teistelegi tunne, et nad on esimeste eestlastena selle Pärnu vaatamisväärsuse vallutanud.
Piknik päikeselises rannas oli ka täitsa asjakohane. Ei maksa end ju jääs merest häirida lasta, kui õnnestub leida tuulevarjuline koht. Päikest olid nagunii kõik kohad täis. Mõnus.
Pidime raske südamega päevitamise jätma ja ikka spasse ka minema, sest lapse ujumisoskus vajas kontrollimist. Tõesti, laps ujus kui hüljes ja sukeldus julgelt vee alla. Tervise Paradiisi veekeskus ise kustumatut muljet ei jätnud. Mitte ei saa ma aru, miks peredele mõeldud kohad on üles ehitatud nii, et meeste- ja naiste saunad on eraldatud. Nii ei saa ju ühiselt aega veeta ja mõnuleda. Sama häda, mis Tartu Aural.
Lõpetasime Pärnu nädalavahetuse maitsemeeli hellitades. Algselt oli plaan minna Kalamajaka kohvikusse, kuid kahjuks oli sama plaan olnud veel tervel portsul inimestel. Nad olid kõik enne meid kohale jõudnud ja viimasegi vaba laua ja tooli hõivanud. Nii ei jäänudki meil muud üle, kui lahkuda mõnus praekala lõhn söörmetes ja minna Pärnu pealt mõnda muud söögiasutust otsima. Potsatasime Supelsakstesse ja vähemalt üks meist sai oma kalaroa kätte. Millegipärast on hinges kahtlus, et Kalamajaka roog oleks hõrgum olnud.
Kõik hea saab kord otsa, nii ka see nädalavahetus täis gurmeed ja luksust. Tuli läänerannalt tagasi lõunarannale kobida. Hinges on mõnus rahuolu ja kui teinekordki eurosid üle tundub jäävat, valime Ammende taas ööbimiskohaks.
